Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan

Jo Platt

Ilma mingi selgituseta otse altari ees maha jäetud, tabab kolmekümneaastast Rosalind Shaw’d sügav depressioon, mille kõrvalnähud on päevaste seepide vahtimine ja tunduvalt harvemad duši all käimised, kui tema ema õigeks peab. Pärast pikki alkoholiauruseid, kasimata kuid kolib Ros Londonist St Albansisse, et alustada uut elu vanu raamatuid müüva Chaptersi poe kaasomanikuna. Tema töökaaslasteks saavad introvertne, kuid väga intellektuaalne Andrew, heasüdamlik, säravalt kaunis Georgina ja Joan − vabameelne, ettearvamatu käitumisega pensionär, kellel on nõrkus harrastusteatri ja ilma riieteta vabas õhus viibimise vastu. Aga just siis, kui Rosile hakkab tunduma, et elu polegi nii väga talumatu, koputab tema uksele ebaharilikult karvane naaber Daniel, kaasas lillekimp ja traagiline uudis… 264 lk

Platt Jo

Tagurpidi lugemine

PГјhendatud minu kergesti erutuvatele sГµpradele LГјhikeste raamatute klubist.

Ja muidugi mu Гјlimalt tasakaalukale naabrile, kellega ma abiellusin.

PROLOOG

„Kas läheme sisse?” Ta ilme oli ootamatult tõsine ja viivuks mulle isegi tundus, et ta annab mulle võimaluse valida.

Raputasin selle mõtte peast ja pigistasin ta kätt. „Mis meil muud üle jääb, isa? Lõppude lõpuks olen mina selle etenduse üks kahest peategelasest.”

Uksed avanesid ja ma kuulsin kahinat ja kriginat, kui sada inimest ennast oma toolidel ringi keerasid. Otsemaid paelus mu tähelepanu tumedajuukseline surnukahvatu noor naine esimeses pingireas, kes ahmis õhku ja surus käe oma uskumatult lopsakatele, uskumatult punastele huultele.

„Miks ta ei naerata?” mõtlesin endamisi. „Tal igatahes on ju suu, millega naeratada.”

Esimene peatГјkk

„Hall-oo!” Celia ütles seda alati laulval toonil ja teist silpi venitades.

„Hei, mina siin,” teatasin tuimalt ja panin mõttes kirja tähelepaneku, et varjamatu masendus, mida ma endast välja kiirgasin, oli tegelikult hea märk. Sest enesetappu hauduvad inimesed püüavad kuni viimaseni pigem teeselda reipust – või kuidas? Ikka just need, kellest sa poleks seda iialgi uskunud, ja nii edasi. Nägin järsku vaimusilmas, kuidas ma hüppan alla mitmekorruselise parkimismaja katuselt, lehvitan rõõmsalt mõlemat kätt ja hüüan: „Mul on kõik hästi! Ausalt!”, enne kui plärtsatan alla asfaldile.

„Ros!” Mu õde säilitas kindlameelselt oma reipa kõneviisi. „Tore sinu häält kuulda. Kuigi aeg on juba hiline. Käisid vist väljas? Milline on olukord raamatuturul? Kas teil seal St Albansis on ka midagi põnevat juhtunud?”

„Merisiga on surnud.”

„Mis, kas see sinu merisiga? See, kelle sa said endale koos majaga? Härra Edmund?”

„Härra Edward,” parandasin mina.

„Oi, ei, issand jumal.” Ta ütles seda rohkem nagu endale ja mu kõrv tabas kerge paanikanoodi. Mul hakkas järsku enda pärast piinlik.

„Ah, pole midagi. Mul on kõik hästi,” kinnitasin võrdlemisi ebaveenvalt.

„Ros, mul on nii kahju,” jätkas Celia, „aga tal oli vanust ka juba üksjagu. Kui vana ta võis sul olla? Kolm, neli aastat? Merisigadel on see vist lausa raugaiga? Ja mõtle, kui hea elu tal sinuga oli, tõeline vedamine. Sest mis temast üldse saanud oleks, kui sa poleks teda endale jätnud? Kas nad mitte ei kavatsenud teda magama panna?” Ta jäi viivuks vait. „Kuule, ma saan aru, et sa oled väga löödud, aga ära siiski masendusse lange. Püüa mõelda kõigele sellele, mis on su elus praegu hästi: ilus kodu, rahuldust pakkuv töö, toredad kolleegid, kõik need inimesed, kes sind südamest armastavad … Ros?” Olin ärkliaknast välja põrnitsedes unustanud vahepeal ka ise häält teha. „Ros? Sa ikka kuuled mind?”

„Jah, kuulen.”

„Tahtsin lihtsalt öelda, et sul on siiski piisavalt põhjust saatust tänada ja see merisiga oli üks õnneseen. Kes teab, kuidas tema käbarad oleksid ilma sinuta käinud? See näriline maandus tõepoolest nelja käpa peale. Tal vedas ikka hullupööra. Oleksid pidanud panema talle nimeks härra Õnneseen!” Ta naeris hel