Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest
Thomas Sjöberg
Kuulus filmilavastaja Ingmar Bergman (1918-2007) on ilmselt üks kõigi aegade kuulsamaid rootslasi, oma aja vaieldamatu klassik. Inimesena oli Bergman keeruline isiksus, tal jäi selja taha viis abielu ja kaheksa last. Rootsi ajakirjanik Thomas Sjöberg on oma kõmu tekitanud raamatus üritanud vaadelda fassaadi taha ja peale kirjeldab värvikalt peale tööalaste saavutuste ka Bergmani eraelu.
Thomas Sjöberg
Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest
Minu kallile tГјtrele Fredrikale
Ajatelg
1918 – sünnib Ingmar Bergman.
1940 – kihlus Marianne von Schantziga. Algab suhe Karin Lannbyga. Kihlus von Schantziga tühistatakse.
1942 – suhe Karin Lannbyga lõpeb. Tutvumine Else Fisheriga.
1943 – abiellumine Else Fisheriga. Sünnib tütar Lena.
1944 – tutvumine abielus Ellen Strömholmiga (sünd Lundström).
1945 – sünnib tütar Eva.
1946 – sünnib poeg Jan.
1947 – lahutus Else Fisher-Bergmanist. Abiellumine Ellen Lundströmiga.
1948 – sünnivad kaksikud Mats ja Anna.
1949 – algab suhe abielus Gun Grutiga (sünd Hagberg), ühine reis Pariisi.
1951 – sünnib poeg Väike-Ingmar.
1952 – lahutus Ellen Bergmanist. Abiellumine Gun Grutiga. Algab suhe Harriet Anderssoniga.
1955 – algab suhe Bibi Anderssoniga.
1957 – algab suhe abielus Ingrid von Roseniga (sünd Karlebo). Kohtumine Käbi Lareteiga.
1958 – algab suhe Käbi Lareteiga.
1959 – lahutus Gun Bergmanist ja abiellumine Käbi Lareteiga. Salajasest suhtest Ingrid von Roseniga sünnib tütar Maria.
1962 – sünnib poeg Daniel.
1965 – algab suhe Liv Ullmanniga.
1966 – sünnib tütar Linn.
1969 – lahutus Käbi Lareteist.
1971 – abiellumine Ingrid von Roseniga.
1995 – sureb Ingrid Bergman.
2007 – sureb Ingmar Bergman.
EESSГ•NA
IB-afäär
Nii nagu ka paljudele teistele, olid Bergman ning tema religioossed mõtiskelud ja raskemeelsed filmid mulle kaua mõistetamatud. Vananev seedehäiretega veidrik, kes kandis alati baretti, kulunud nahkjopet ja spordikingi. Vabatahtlik eraldatus Fårö saarel. Ja muu maailma truualamlikkus. Hirm tema võimu ees. Valitud seltskonna varjamatu imetlus.
1993. aastal kirjutasin ajakirjas Nöjesguiden temast pika artikli. Pealkiri kaanel: «IB-afäär.» Artikli pealkiri ajakirjas: «Suur vastumeelsus või kõigest rootslaslik kadedus?» Ja sissejuhatus, mis võttis kokku mu tookordse missiooni: «Ingmar Bergman on paljudes ringkondades suur, suurem ja kõige suurem. Kultuurijumalus, kelle ees mitte üksnes ei kummardata, vaid tema ees muututakse religioosselt hardaks. Teised aga arvavad lihtsalt, et ta on meie kultuurielu tõhusaim piduriklots. Riiklik mälestusmärk, mis tuleks kanda lammutatavate objektide nimistusse. Pärast mitmenädalast tööd selle artikliga on meile absoluutse kindlusega selge vähemasti üks: igaühel on Ingmar Bergmani suhtes oma seisukoht, kuid vaid vähesed tihkavad selle välja öelda.»
Ma pidin niisiis leidma võimalikult palju inimesi, kes söandavad oma keelepaelad valla päästa ja otsekoheselt tunnistada, mida nad vanatoist arvavad (ta sai tol suvel 75-aastaseks). Minu artikli lähtepunktiks sobis hästi Bo Widerbergi raamat või pigem poleemiline kirjutis «Visioon Rootsi filmis». Ta avaldas selle juba aastal 1962 ja see oli tema arveteklaarimine Rootsi filmitööstusega ning selle «haletsusväärselt pelgliku ja osavõtmatu seisundiga». Widerberg oli 32-aastane ja võiks arvata, et kogemusi, millele toetuda, ei olnud tal veel kuigi palju. Ta oli küll teinud lühifilmi «Poiss ja draakon», mille operaator oli Jan Troell, kuid tema claim to fame jõudis kätte alles hiljem, kui tal valmis üks kultuslikuks tunnistatud film teise järel: «Lapsevanker» (1963), «Vareste kvartal» (1963), «Elvira Madigan» (1967), «Ådalen 31» (1969).
Ometi söandas ta rünnata oma kaksteist aastat vanemat ja maailmakuulsat kolleegi, kes lisaks pa