Metro 2033
Dmitri Gluhhovski
Aasta 2033. Kogu maailm on varemeis. Inimkond on peaaegu hävitatud. Moskva on muutunud radiatsioonist mürgitatud ja koletistega asustatud viirastuslinnaks. Vähesed ellujäänud inimesed on varjunud Moskva metroosse, maailma suurimasse tuumavarjendisse. Metroojaamad on muutunud linnriikideks ning tunnelites valitseb pimedus ja õudus. Artjomil, VDNH elanikul, tuleb minna läbi terve metroosüsteemi, et päästa kohutavast õnnetusest oma jaam, aga võib-olla ka terve inimkond. Metroo 2033 on Dimitri Gluhhovski kultusromaani uus väljaanne. Raamat on euroopa ulmefestivali Eurocon 2007 laureaat – parim debüüt! Raamatu menu on uskumatult suur – seda on müüdud enam kui pool miljonit eksemplari ning see on olnud juba poolteist aastat bestsellerite esikümnes.
Kallid moskvalased ja pealinna kГјlalised!
Moskva metroo on transpordiettevГµte, millega kaasneb kГµrgendatud oht.
    – Teade metroovagunis
See, kel jätkub vaprust ja kannatlikkust terve elu pimedusse vaadata, näeb seal esimesena valguse helki.
    – Khaan
1.В PEATГњKK
MAAILMA ÄÄR
„Kes seal on? Hei, Artjom! Vaata aga vaata!”
Artjom tõusis vastu tahtmist oma kohalt lõkke ääres, vedas automaadi seljalt rinnale ja liikus pimedusse. Valgustatud ruumi kõige kaugemas servas seistes plõksutas ta võimalikult kõvasti ja aukartust äratavalt kaitseriivi ja hüüdis kähedalt:
„Seis! Parool!”
Pimedusest, kus minut tagasi oli kuulda veidrat sahinat ja tuhmi pominat, kostsid kiired tippivad sammud. Keegi taganes tunneli sügavusse, ehmatatuna Artjomi tugevast häälest ja relvaplõksust. Artjom tuli kiiruga lõkke äärde tagasi ja pillas Pjotr Andrejevitšile:
„Ah ei, ei midagi. Ei vastanud, pani plehku.”
„Oh sind, uimakukke! Sai ju sulle öeldud: ei vasta – tulista kohe! Kust sa tead, kes see oli? Võib-olla hiilivad mustad lähemale!”
„Ei… Ma arvan, et need polnud üldse inimesed… Väga imelikud hääled… Ja sammud polnud ka inimese omad. Kas ma ei tunne siis inimese samme ära või? Ja veel: kui need oleks mustad olnud, kas nad oleks siis niimoodi ära jooksnud? Te teate ju isegi, Pjotr Andrejevitš, viimasel ajal tormavad mustad kohe edasi – nad on juba ka vahimehi rünnanud paljaste kätega ning tulevad otse kuulipildujale peale. Aga see lasi kohe jalga… Mingi arg elajas.”
„Hea küll, Artjom! Ära targuta! Sul on instruktsioon, nii et tegutse instruktsiooni järgi, mitte ära arutle. Võib-olla oli see luuraja. Nägi, et meid on siin vähe, ja… ülekaalukate jõududega… Võib-olla tehakse meid siin heast peast vagaseks, noaga üle kõri ja notitakse kogu jaam maha, nagu Poležajeviga oli, ja kõik sellepärast, et sa õigel ajal seda tõbrast maha ei tõmmanud… Vaata sa mul ette! Järgmisel korral sunnin sind neile tunnelis järele jooksma!”
Artjom tõmbus kössi, kujutledes endale ette tunnelit seitsesada meetrit eemal. Hirmus oli isegi mõelda sellest, et sinna oma nägu näidata. Sinna seitsesada meetrit põhja poole ei julgenud mitte keegi minna. Patrullid sõitsid kuni viiesajandani ning valgustanud dresiinilt prožektoriga piiritulpa ja veendunud, et mingi rämps ei ole sellest üle roomanud, tulid kiiruga tagasi. Luurajad, tursked mehed, endised merejalaväelased, ka need jäid pidama kuuesaja kaheksakümnendal meetril, peitsid põlevad sigaretid peopessa ja kangestusid, liibunud öise vaatluse seadmete külge. Seejärel tulid nad aeglaselt, tasakesi tagasi, laskmata tunnelit silmist, taganedes tingimata selg ees.
Vahtkond, kus nad praegu seisid, asus neljasaja viiekümnendal meetril, viiekümne meetri kaugusel piiritulbast. Kuid piiri kontrolliti üks kord päevas ning ülevaatus lõppes juba mitu tundi tagasi. Nüüd oli nende post kõige viimane ning tundide jooksul, mis olid möödunud viimasest kontrollimisest, olid elajad, keda patrull võis alul ehmatada, kindlasti hakanud uuesti lähemale hiilima. Neid tõmbas tule poole, inimestele lähemale…
Artjom istus oma kohale ja kГјsis:
„Aga mis seal Poležajevis juhtus?”
Ja kuigi ta tead