Koonused

Kurt Sweeney

Norra nüüdiskirjanik Kurt Sweeney (snd 1961) on kirjutanud rikkaliku suguvõsaromaani, mis ulatub üle kolme põlvkonna ja kolme mandri 20. sajandi poliitiliste ja kultuurikonfliktide taustal. Minategelane John on pärit USA-st ja kasvatab Norras üksikisana väikest poega. Raamat on mõeldud kui testament pojale, et tutvustada talle pereliikmeid ja peretülide tagamaid, anda talle võimalus mõista. Minategelase isa George on andekas kunstnik, aga joodik ja vägivallatseja, kelle tõttu laguneb perekond ja kannatavad lapsed. Kasvanud üles adventistide peres võimuka ema lemmikpojana, sõidab ta õrnas eas misjonäriks Euroopasse. Mõjutatuna Vana Maailma rikkalikust kultuuripärandis asub aga innukalt õppima ja lugema ning kuigi ta peab perekonna survel kirurgiks õppima, loobub arstitööst ja religioonist ning hakkab kunstnikuks. See lõhestab perekonna. George kolib oma perega Norrasse, kust tema naine pärit on, aga kaotab tunnustust ja mõistmist leidmata kontrolli enda üle ja sunnitakse riigist lahkuma. Isa tempude tõttu on ka John norra sugulaste poolt eemale tõrjutud, ka tema peab Norrast lahkuma. Nagu isa, otsib ka John elu mõtet ja lunastust kunstist, kirjandusest ja muusikast, Euroopa rikkalikust kultuuripärandist, mis vastandub teravalt sektantliku religiooni kitsarinnalisusele. Kurt Sweeney sündis 1961. a Los Angeles, kuid elab oma perega Norras Tønsbergis. Ta töötab kultuuriajakirjaniku, kunstikriitiku, tõlkija ja sotsiaaltöötajana. „Koonused“ on tema debüütromaan.

Kurt Sweeney

Koonused

ESIMENE OSA

Ideed on inimsööjad – õgivad oma jüngreid hoopis hullemini kui vastaseid.

В В В В Olaf Bull

I

Sa magad, Sean. Teed iga päev kella kaheteistkümne ja kahe vahel uinaku – põõnad võrevoodis, kardinad ees. Sinu nahk läigib, olen seda oliiviõliga määrinud, et su ekseemi leevendada. Arst kirjutas küll välja kortisoonkreemi retsepti, aga kasutan õli. Talle ei meeldinud seda kuulda, minu loodusravimeetod ärritas teda ja ta ütles, et sellest pole kasu. Tal on kindlasti õigus, aga õli on ihule palju leebem kui kortisoonpreparaadid – need küll võtavad ekseemi ära, kuid jätavad nahale jälje kogu eluks. Nii et mulle meeldib rohkem õli, mis meenutab randade, põrguleitsaku, päikeseloojakute ja külma retsinaga Kreekat. Aga iga kord, kui ma su pea ja ülakeha sisse määrin, hakkad sa halisema; kui ekseem eriti hull on ja sa ennast kratsid, pean sind õlitama viis-kuus korda päevas ja sulle enne magamist kindad kätte ja mütsi pähe panema, muidu järgnevad kratsimine ja haavad.

Sul on vasakus kõrvas ka kaks põletikku olnud. Need on jätnud trumminahka väikesed augud – arst nägi neid alles siis, kui mul õnnestus sind lõpuks kõvasti paigal hoida ja ta torkas sulle pipeti kõrva, et puhastada kuulmekäik vaigust ja verekorbast. See aitas. Nüüd ei ärka sa enam igal ööl mitu korda valu pärast nagu talvel. Nüüd magad sa öösel niisama rahulikult nagu päeval, sul ei ole enam silmaalused tumedad ja sa ei ole väsinud.

Istun akna all sinust paari meetri kaugusel laua taga. Õues laulab kase otsas musträstas. Ta laulis niiviisi kogu talve ega rännanud lõunasse, vaid jäi Lääne-Norra sooja kliimasse, kus leidis endale alalise koha kase otsas, mis on põhjatuulte eest varjul. Sa tunned ära laulu, mida kostab tihti, kui sa ärkad, ajad end siis voodis püsti ja lalised linnu poole, kes saadab meile improvisatsioonikaskaade, mis on alati pisut erinevad, meloodias või rütmis alati mõni väike kiiks. Ta on tõtt-öelda su esimene lemmikloom.

Sulle peab enne uinumist laulma. Juba kui sa meloodia algust kuuled, hakkavad su silmad pilkuma, vajuvad aegamisi kinni ja sa magad nagu väike ümarik puhkiv mütakas. Ja kuuled unemaal võib-olla minu laulu ja musträsta vilistamist, võib-olla ka minu muusikat, mida lasen muusikakeskusest – muu hulgas Brandenburgi kontserdid, Schuberti „Lõpetamata sümfoonia”, „Pildid näituselt”, sümfoonia „Eroica” –, sa taod põmmadi-põmm kõlareid ja lalised muusika rütmis. Võib