Laenamine on hõbe, röövimine kuld

Catharina Ingelman-Sundberg

Pensionärikamp tegutseb jälle – agaramalt kui kunagi varem! Märtha ja tema sõbrad on Las Vegases. Nad pistavad valehambad suhu ja istuvad ratastooli, et rünnata kasiinot ja tõelises Robin Hoodi vaimus vaestele raha hankida. Pärast kuritegu pöördub Pensionärikamp tagasi Rootsi, et politsei kannult maha raputada, ent satub otse sülle kuritegelikule motojõugule. Kuid Märtha ei lase end hirmutada. Ta pakub poistele vahvleid ja murakalikööri, ise juba järgmise sissemurdmise plaanile viimast lihvi andes. Ehk saaks tsiklimehi järgmises kuritöös ära kasutada? Aga mis siis, kui nad pensionäre tüssata kavatsevad … Märthal, Taibul, Rehal, Anna-Gretal ja Stinal ei ole kerge, kuid nad jätkavad visa võitlust selle nimel, et kogu ühiskonna elu oleks parem. Catharina Ingelman-Sundberg on kirjutanund rea romaane ja populaarteaduslikke raamatuid ajaloost. 2004. aastal lõi läbi huumorižanris hinnatud „Tädileksikoniga”. Pärast pikka aega ajakirjanikuna Svenska Dagbladetis töötamist on ta nüüd pühendunud raamatute kirjutamisele. Pensionärikamp seikles eesti keeles esimest korda raamatus “Vanaproua, kes röövis panka”.

Ingelman-Sundberg Catharina

Laenamine on hõbe, röövimine kuld

Lena Sanfridssonile, Barbro von Schönbergile ja Inger Sjöholm-Larssonile sooja ja siira tänuga unustamatu abi eest!

Klaasike šampust kohe pärast röövi mõjub pisut uimastavalt

    (Märtha, 79-aastane)

Proloog

Kui tagaotsitav pensionär, seitsmekümne üheksa aastane Märtha juustu, Argentina vorsti ja oivalise krevetipasteedi oma suurde lillelisse turukotti ladus, oli see uue elu algus.

Õhukonditsioneer sahises, ostukorvid kolisesid ja poest kostis tüütav sumin. Oli viimane aeg pöörduda tagasi Hotel Orleansi sviiti, kus ta koos sõpradega elas. Jook ja suupisted sobisid kenasti enne õhtuste mängude algust. Kõik see toimus siin, Las Vegases. Märtha ümises endamisi rahulolevalt. Sohki on parem teha, kui enne pisut murakalikööriga keelt kastad.

„Mu sõbrad. Lähme nüüd hotelli tagasi ja turgutame end,” pani Märtha ette ja lükkas oma lühikeseks lõigatud valged juuksed laia suvekübara alla. Tema korralikult hoolitsetud käed hoidsid tugevalt kotti ja mustad Ecco kingad klõpsisid vastu kõnniteed. Märtha pensionäridest kaaslased Taibu, Reha, Anna-Greta ja Stina noogutasid, tasusid viksilt kassas oma kaupade eest ja väljusid siis koos temaga. Nende viimasest Robin Hoodi eeskujul toime pandud röövist ja Rootsist põgenemisest oli möödas umbes pool aastat, nad olid kogu selle aja end varjanud. Kuid nüüd oli neil isu täis. Igav elu ei ole elu. Oli viimane aeg midagi ette võtta.

Väljas ostukeskuse juures ootas koer ja sealsamas kõrval seisid rulaatorid. Kokkerspanjel klähvis rõõmsalt ja hüples vastu Märtha hästi lõhnavat kotti. Viis pensionäri ehk Pensionärikamp, nagu nad end vahel nimetasid, käisid sageli hotelliportjee koeraga jalutamas ja pärast seda, kui Märtha oli kutsukest õrnalt kaisutanud, tõrjus ta looma sõbralikult, kuid kindlalt eemale. Vanaproua vaatas ringi ja kui kõik olid valmis, võttis ta hoo üles. Teised tõttasid talle järele.

Valged hotellihooned kõrgusid nende pea kohal ja asfalt läikis. Neoonreklaamid vilkusid, palavus oli lämbe ja neist kihutas suure hooga mööda politseiauto. Kõigest mõne sammu pärast oli Märtha juba higist läbimärg. Ta pööras lõõtsutades Hayes Streetile, otsis välja lehviku ja hakkas ümisema marssi „Üle kastemärgade mägede viib me tee”. Peagi oli Pensionärikamp Las Vegases kuulsaks saamas. Kuulsaks saamas ka Las Vegases.

1

Tänava kaugemas otsas asuva de Beeri teemandikaupluse personal oleks ehk pidanud tegutsema. Kuid turvavärav avanes kohe ja valvemeeskonna mehed astusid kenasti kõrvale, kui kolm tõtlikku noort habemikku kauplusse sisenesid. Kaht neist talutasid juhtkoerad ja kolmas aitas oma sõpradel leti juurde jõuda. Müüjaabi naeratas sõbralikult, pilk tulvil kaastunnet. Mehed tervitasid kombekalt ja pal