Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tГµus
Charles Clover
„Must tuul, valge lumi” pakub värske ja põneva lähenemise natsionalismi esilekerkimisele viimaste aastakümnete Venemaal. Cloveri põhjalik analüüs traageldab kokku tõendid Kremli mõtteviisi südames tänapäeval peituvast eurasianismist ja uurib, kuidas on see mõjutanud hiljutisi sündmusi – Krimmi annekteerimist ning läänevastase paranoia ja imperialistliku retoorika esiletõusu Venemaal, aga ka Putini vahel nii jahmatavaid poliitilisi samme ja ambitsioone. Raamatu aluseks on uurimistöö, millega autor alustas juba oma Moskvas elatud aastatel, ning põhjalikud intervjuud Putini lähimate nõuandjatega. Ajakirjanik Charles Clover on hetkel Financial Times’i Hiina korrespondent, kuid töötas varem mõnda aega ajakirja Moskva esinduse juhina. 2011. aastal pälvis Clover Briti pressiauhindade jagamisel aasta välisreporteri auhinna.
Charles Clover
Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tГµus
Rachelile ja Jayale
„Nüüd hoidsin käes ulatuslikku süstemaatilist fragmenti terve tundmatu planeedi ajaloost, tema arhitektuuri ja kaardimängudega, mütoloogiliste hirmudega ja keele kõlaga, keisrite ja meredega, kivide, lindude ja kaladega, algebra ja tulega…”
Jorge Luis Borges (tlk Ott Ojamaa)
Euraasia kaart, mille esimest korda visandas sir Halford Mackinder oma teoses „Ajaloo geograafiline telg” ning mille Aleksandr Dugin avaldas oma teoses „Geopoliitika alused” (1997).
EessГµna
See raamat kasvas välja ühest kohtumisest 1998. aastal, varsti pärast seda, kui olin saabunud Financial Timesi kollanokast vabakutselisena Ukrainasse. Kui olin paar kuud Kiievist lugusid saatnud, rahuldas välisministeerium viimaks minu intervjuutaotluse ning saatis viisaka, kuigi üsna range asevälisministri Anton Buteiko näitama leebelt näpuga visamatele vigadele („meil on nüüd Lviv, mitte enam Lvov”) ning mind poliitiliselt veidi tüürima.
Suur osa sellest, mida ta rääkis, oli tavapärane jutt Ukraina partnerlusest Venemaaga ja soovist lõimuda Euro-Atlandi struktuuridega – kaks eesmärki, mis tollal ei tundunudki ühitamatud. Ent kohtumise lõpupoole mainis Buteiko huvitavat infokildu.
Paar kuud varem oli Venemaal ilmunud raamat pealkirjaga „Geopoliitika alused”. Selle autoril Aleksandr Duginil oli Buteiko sõnul teadaolevalt Vene konservatiivsete vanameelsete jõudude toetus ning raamat anti välja Vene kindralstaabi akadeemia abiga. Raamatus oli plaan Ukraina jagamiseks. See võiks olla väärt lugemine, arvas aseminister, kui tahaksin saada aimu, mida mõtlevad tema endised kolleegid Moskvas.
Järgmisel päeval läksin Kiievi Lesja Ukrainka nimelisse raamatukokku ja leidsingi teose. (Mõistetavatel põhjustel raamatukauplustes seda ei müüdud.) Minus tärkas huvi: raamatu kaanel oli mingi iidne Põhjala ruun ja endise Nõukogude Liidu kaart. Ja sees oligi tänuavaldus kindral Nikolai Klokotovile, Vene kindralstaabi akadeemia strateegiaosakonna juhile tema analüütilise abi eest raamatu kirjutamisel.
Raamatus tutvustati parempoolseid natsionalistlikke teooriaid, kahe maailmasГµja vahelisi natside faЕЎistlikke teooriaid nagu geopoliitika, ning lisaks poliitilist liikumist, millest ma ei olnud kunagi varem kuulnud ja mida nimetati eurasianismiks. See tundus kirjeldavat plaani NГµukogude Liidu taastamiseks teekonnal maailmas ГјlemvГµimu haarava impeeriumi loomise poole.
Raamat pakkus Ukraina välisministrile küllaga põhjust muretsemiseks, muu hulgas lõik, mis väärib viimase poole kümnendi Gruusia ja Ukraina sündmuste valguses tähelepanu:
„Üks Venemaa geopoliitika absoluutne imperatiiv on Moskva täielik ja piiramatu kontroll kogu Musta mere ranniku üle Ukrainast Abhaasiani… Musta mere põhjakallas peab kuuluma täielikult Euraasiale ja kuuletuma tsentraalselt Moskvale.”
Järgmisel Moskva külastusel kohtusin raamatu autori Aleksandr Duginiga tema kabinetis avalikus raamatukogus, mis asub Moskva kuldsete sibulkuplite ja eraldatud tiikidega Novodevitše kloostri vastas. Endist dissidenti,