Lenin rongis
Catherine Merridale
1917. aastaks tundus, et sõda Euroopas kestab igavesti. Mõlemad vaenupooled võtsid kasutusele uusi relvi ja taktikaid ja ideid, et lõpetada patiseis, mis Euroopat hävitas. Saksa valitsuses torkas väikesele grupile pähe hiilgav mõte: miks mitte külvata veel enam segadust juba niigi kaootilisel Venemaal, saates Vladimir Iljitš Lenini, tol hetkel turvaliselt Šveitsis redutava kurikuulsa äärmuslase, kodumaale tagasi.
Catherine Merridale'i "Lenin rongis" taaselustab Lenini ebatavalise rongireisi Zürichist, kus ta ohutuna eksiilis viibis, läbi sõjast laastatud Saksamaa kaugele põhja, Lapimaa piirile ja sealt edasi Petrogradi Soome vaksalisse, kus teda tervitas juba ekstaatiline rahvahulk.
Merridale põimib oskuslikult ja asjatundlikult rongi ja selle eriskummaliste reisijate loo kaasakiskuva ülevaatega nüüdseks pooleldi unustuse hõlma vajunud Vene revolutsioonist ning näitab, kuidas need kaks kokku said. Paljud pidasid Leninit kasulikuks idioodiks, paljud arvasid, et ta arreteeritakse ja hukatakse niipea, kui kodumaale jõuab, paljud, et tal oli vähe järgijaid ja veel vähem mõjuvõimu. Nagu selgus, eksisid nad kõik rängalt.
Catherine Merridale
Lenin rongis
Teksti puudutav märkus
Venemaal kasutati 1917. aastal veel Juliuse kalendrit, mis oli Euroopa, Ameerika (ja enamiku muu maailma) omast tavaliselt 13 päeva maas. Kuna selles raamatus tuleb ette, et telegrammid (ja inimesed) reisivad mõlema maailma vahet, olin sageli sunnitud märkima mõlemad kuupäevad.
Mõistagi kohtab selles loos ka kaht lihavõttepüha, kuna Lenin lahkus Zürichist katoliikliku maailma kolmanda lihavõttepüha pärastlõunal (Zürichis oli siis 9. aprill) ning saabus Petrogradi nädal hiljem vene õigeusu kolmanda lihavõttepüha ööl (3. aprillil nende toetajate jaoks, kes teda ootasid).
Raamatu lГµpus olevates viidetes venekeelsetele allikatele on teoste pealkirjad toodud USA Kongressi raamatukogu kasutatavas transliteratsioonis kirillitsast, mis on endiselt parim suМ€steem leidmaks venekeelset materjali internetikataloogidest.
Sissejuhatus
Massidele tuleb alati rääkida kogu tõde, ilustamata tõde, ega tasu karta, et tõde neid ära hirmutab.
В В В В N. K. Krupskaja
Thomas Cook oli see, kes ütles, et maailmas on kolm paika, mida iga end maailmaränduriks nimetav inimene peab kindlasti nägema. Üks neist on Timbuktu kõrbetsitadell, teine muistne Samarkandi linn. Kolmas on üks tilluke linn Rootsis. Need võisid olla virmalised, mis meelitasid Thomas Cooki saja viiekümne aasta eest Haparandasse[1 - Soomepäraselt Haaparanta. – Tlk.]. Kohalikud uhkustasid ka viikingite pärandiga, kuid samaga võisid kelkida kõik teisedki sealsed rannikuasundused. Aga vahest olid põhjuseks kuuldused pika lehviva mantliga mehest, keda peeti võluravitsejaks, kes tundis ravimtaimi ning suutis põhjamaises taevas linnu kombel lennata.
Asi polnud vaid selles, et too väikelinn asus kõigest nii kaugel. See oli põnev ja ohtlik paik tuntud maailma äärel. Haparanda asub Põhjalahe, tolle Põhja-Rootsit Soomest eraldava veekogu tipus. Too paik asub jõe suudmealas ning kunagi koosnes asula peamiselt reast madalatest saartest ning vähesest kindlamast maast lääne pool. Ranna äärde tekkis teisigi asulaid, sealhulgas märksa suurem linn nimega Tornio, kuid sealkandis sai elada vaid kogukondlikul moel: talvel kütiti jahiloomi, lähedalasuvatel küngastel karjatati lehmi ning lühikestel sulaperioodidel sumbati roostikes ja püüti angerjaid.
Sealsetel elanikel oli Stockholmi rahvaga vähe ühist (enamik neist kõneles kohalikku murrakut), kuid siiski kuulusid sealsed alad kuni 19. sajandi alguseni Rootsile. Ent 1809. aastal, pärast järjekordset Rootsi-Vene sõda, anti kogu jõe idakallas, sealhulgas kõige rahvarohkem saareke, rahulepingu kohaselt Soome suurvürstiriigile, mille venelased olid äsja oma keisririigi osaks teinud. Rootsi poolel olev Haparanda vaatas otsa Torniole, jõe vastaskaldal asuvale suuremale õele. Nüüd lahutas neid piir.
Algusest peale ei tundunud piir