Karm kuningriik

Gin Phillips

Joan ja tema nelja-aastane poeg Lincoln kiirustavad loomaaia väljapääsu poole – on sulgemisaeg. Kauguses kostab ilutulestik ... või on see ikka ilutulestik? Ei, need on lasud. Nii algab Joani ja Lincolni painajalik põgenemine püssimeeste eest, kes pimenevas loomaaias inimesi jahivad. Kuhu end peita? Keda usaldada? Igal sammul peab Joan langetama otsuseid ning igaüks neist muutub elu ja surma küsimuseks. Ka Lincolnile küpsiste ostmisest võib saada piinavalt närvesööv retk – millisest varjust kerkib relva hoidev käsi? Õud ei peida end niivõrd püssitorus kui pidevas teadmatuses ja pinges. Joan ja Lincoln on loomaaias loomadena lõksus ning et nende ellujäämine ei sõltuks pelgalt õnnest, peab Joan kasutusele võtma kõik emana õpitud tarkused. Kolm tundi kestva klaustrofoobse painaja jooksul mõistabki naine selgelt üht: Lincolni nimel on ta valmis tegema ükskõik mida. Kui tal on valida poja ja teiste inimeste kaitsmise vahel, valib ta kõhklematult Lincolni. Ent kuidas ikkagi tõmmata joont enesealalhoiuinstinkti ja moraalse kohustuse vahele teisi aidata? Kelle ja mille nimel oleme valmis surema?

Originaali tiitel: Gin Phillips Fierce Kingdom Viking 2017 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor Kujundanud Toomas Niklus FIERCE KINGDOM by Gin Phillips В© 2016 В© TГµlge eesti keelde. Kristjan Jaak Kangur, 2018 ISBN 978-9985-3-4383-8 ISBN 978-9985-3-4472-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda OГњ Greif

Elile,kelles on peidus nii palju maailmu

Tahan lihtsalt teada, kas helidest vГµib sГµltuda, et sГјnnib poiss. VГµi kas naisest saab ema, kui ta arvab kuulvat oma lapsukese nuttu.

ELIZABETH HUGHEY

„Küsimused Emilyle”

16.55

Joan on suutnud päkkadel püsides juba tükk aega tasakaalu hoida – paljajalu kükitades, põlved kõveras, seelik servapidi vastu maad. Kuid nüüd ei pea reied enam pingele vastu, nii et ta toetab käe vastu maad ja vajub liivale.

Miski torkab vastu ta puusaluud. Ta küünitab käe reie alla ja õngitseb välja väikese, vaevu sõrmepikkuse plastmassist mänguoda ega üllatugi eriti, sest ta leiab alailma ootamatutest kohtadest tillukesi relvi.

„Kas sina kaotasid oma oda ära?” küsib ta. „Või on see hoopis võlurikepike?”

Lincoln ei vasta, ehkki võtab plastitükikese tema peopesalt vastu. Poiss on ilmselt oodanud, millal ema süli vabaks jääb – ta pöörab end ümber ja sätib mugavalt ema reitele istuma, toomata endaga kaasa liivaterakestki. Poisis võib aimata puhtusefriiki, tema sõrmed jäävad isegi pilte maalides värvist puhtaks.

„Emme, kas sa tahad endale nina?” küsib poiss.

„Mul on juba nina,” vastab naine. „Tahad sa veel ühte?”

„Kes ei tahaks?”

Poiss lükkab tumedad lokid laubalt eemale, need tahavad jälle piiramist. Ümberringi hõljub langevaid puulehti. Karuse pinnaga puitpostile toetuv puust varikatus kaitseb ema ja poega päikese eest, kuid sellest kaugemal moodustavad hallile kivisegusele liivale mustreid päike ja varjud, mis muudavad kuju sedamööda, kuidas tuul puid sahistab.

„Kust sa need uued ninad saad?” küsib naine poisilt. „Ninade poest.”

Naine naerab, nõjatub keha tahapoole lastes kätele, tajub, kuidas liiv taas naha külge hakkab. Ta saadab paar küünte alla pugenud niisket liivatera sõrmenipsuga eemale. Dinosauruste avastamise lohk on alati niiske ja jahe, päike ei ulatu sinna kunagi, kuid seelikule jäänud liivast ja džempri külge takerdunud lehtedest hoolimata on see vist loomaaias tema lemmikkoht – see jääb suurematest liikumisteedest eemale, karussellist ja laste loomaaiast ja linnupuuridest edasi, sealt läbi rohtunud metsatuka, kuni tuleb vastu lihtne silt „METSAMAA”. Siin kitsaste kruusaradade ääres on peaasjalikult puud ja kivid ning vaid mõni üksildane loom. Ühes aedikus elab – miskipärast koos roostetanud pikapautoga – raisakotkas. Lind jõllitab puu otsas rippuvat närimislelu. Metskalkunid istuvad alati liikumatult; naine ei ole kindel, kas neil üldse j