Kurja juur

Ann Granger

Ann Grangeri „Kurja juure“ tegevus toimub Weston Saint Ambrose’i piirkonna Cotswoldi külas, kus inspektor Jess Campbell ja vaneminspektor Ian Carter lahendavad oma viiendat mõrvajuhtumit. Kui Cotswoldi metsast leitakse maha lastud mees, paistab see enesetapuna. Aga esialgne mulje võib olla petlik ja õige pea taipavad politseinikud, et selle juhtumi taga on palju enamat. Tunnistajate ütlused ei klapi ning kui Ian Carter ja Jess Campbell asja põhjalikumalt käsile võtavad, selgub, et selles tihedalt põimunud külakogukonnas oli surnud mees mitmes mõttes pinnuks silmas. Kuigi kasuõde oli teda sageli rahahädast välja aidanud – vastu oma abikaasa tahtmist –, olid aina suurenevad rahamured ohvri meeleheitele ajanud. Seda juhtumit üha rohkem lahti harutades paljastavad Ian ja Jess kogu pettuse ning hästi varjatud vimma, mis neid mõrvarini juhatab.

Originaali tiitel: Ann Granger Rooted in Evil Headline Publishing Group 2017 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Elisabeth Kirk Kujundanud Britt Urbla Keller ROOTED IN EVIL Copyright В© 2017 Ann Granger В© TГµlge eesti keelde. Tiia Krass, 2018 ISBN 978-9985-3-4362-3 ISBN 978-9985-3-4419-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda OГњ Greif

See raamat on pühendatud Eileen Robertsile, Kate Charlesile (Carol Chase’ile) ja kõigile, kes muutsid Oxfordi St. Hilda Kolledži krimikirjanduse konverentsi esimesed kakskümmend kolm aastat nii meeldejäävaks. Samuti on raamat pühendatud kõigile krimikirjanduse andunud asutajatele, keda sellel konverentsil kohtasin.

Oma raamatuga meenutan hellalt Carole Blake’i, kes oli kakskümmend kuus aastat minu agent. Ta oli alati nii entusiastlik ja julgustav, kuid lahkus meie juurest nii ootamatult. Jumal olgu sinuga, Carole.

„Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus.”

PAULUSE ESIMENE KIRI TIMOTEOSELE 6:10

esimene peatГјkk

Oxfordis nagu peaaegu kogu riigis sadas vihma. Magdalen Streeti paljude bussipeatuste vahel ringi sibavad reisijad kontrollisid kõrvutistelt metallsiltidelt bussinumbreid. Lootusrikas viiulimängija lõbustas serenaadiga jalakäijaid, kuid need ei teinud temast väljagi. Poodidevahelisse katusega nišši pugemine viiuldajat ei aidanud, sest nii jäi ta varju. Tema varjualusest kostsid kaeblikud noodid, aga mitte keegi ei peatunud, et maha asetatud avatud viiulikasti mõni münt visata.

Carl Finch silmas teda. Kuid ka Carl ei peatunud, et talle raha anda. Carl oli isegi rahast täiesti lage. Ta hindas tänavamuusiku ponnistust pisku teenimise nimel, ehkki viiuli kääksutamine polnud talle kunagi meeldinud. Aga, mõtles Carl süngelt omaette, kui ta ei saa kätte raha, millele tal on õigus – ja Carl ei kahelnud, et tal on selleks igasugune moraalne õigus –, siis peab ta ise meeleheitlikud abinõud tarvitusele võtma.

Carl oli veidi üle neljakümne, toeka kehaehituse, pikkade õlekarva juuste ja heleda nahaga. Kui ta sedaviisi põrnitses nagu praegu, võinuks teda pidada viikingite sõjameheks, kes on just laevalt maha hüpanud ja sumpab, mõõk käes, vees edasi, kaitsmata kalda poole. Inimesed kadusid ta teelt.

Aga Carl oli murest murtud mees. Tema ei olnud ründaja. Tal oli rohkem ühist mõne tormist räsitud kloostri hirmunud mungaga, kes on sissetungijatest teada saanud. Mitte ükski munk poleks palvetanud innukamalt, kui seda tegi Carl päästjat oodates.

Buss sõitis peatusse, millest Carl parajasti möödus, ja nähes, et see sõidab mööda Banbury teed, hüppas ta peale. Ühtki vaba istet polnud. Ta seisis, pressitud ebameeldivalt lähedale teistele läbimärgadele sõitjatele: kilekottidega vanadele naistele, väikeste lastega emadele, nõututele turistidele ja ühele vanaldasele mehele, kelle välimus vihjas, et ta oli kunagi olnud seotud ülikooliga ja kes näis nüüd olevat maailma peale sama vihane nagu Carl.

Carl läks Summertownis maha, kõndis kärmelt poodidest mööda, keeras ühte kõrvaltänavasse ning jõudis umb