Maetud hiiglane
Kazuo Ishiguro
Bookeri auhinna laureaadi, jaapani päritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro romaani „Maetud hiiglane“ tegevus toimub kuningas Arthuri järgsel Inglismaal. Väikeses külakeses elav vanapaar Axl ja Beatrice asuvad teele, sest neile meenub ähmaselt, et kusagil naaberkülas elab nende poeg. Ähmaselt sellepärast, et üle terve maa roomav udu näib võtvat inimestelt mälu, aga koos sellega ka tugevamad tunded. Minevikust ei mäletata ei õnnelikke hetki ega ka mitte valusaid mälestusi. Tundub, nagu liiguks kogu maailm kahe vanainimese sammude tempos. Jõudnud sakside külasse, saavad nad tunnistajaks seal toimuvatele sündmustele ning liiguvad edasi juba suurema reisiseltskonnaga. Igaüks neist otsib midagi. Axl ja Beatrice oma poega, saksi sõjamees õiglust, temaga liitunud poiss oma ema ja hiljem nende seltskonda lisandunud Sir Gawain salapärast lohet, et ta tappa. Tundub, et kõigi teada on üldise unustuse taga just lohe, kes paiskab välja mälu hävitavat udu, ning pruugib vaid lohe tappa, kui mälu taastub. Kazuo Ishiguro jutustamisviis on petlikult kiretu ja miski ei ole siin päris see, millena näib. Armastuse ja unustamise kõrval on raamatu teiseks oluliseks teemaks võltsmälestused, see, kuidas inimesed ise oma mälestusi kujundavad ja kuidas rahvad oma minevikku loovad. Ishigurole on omane üllatada iga uue teose puhul uue vormiga. Kui tema eelmises raamatus „Ära lase mul minna“ (e.k 2015) on ulmesugemeid, siis „Maetud hiiglases“ võtab kirjanik appi fantasy’le omased võtted.
Kazuo Ishiguro
Maetud hiiglane
Deborah Rogers
1938–2014
Esimene osa
Esimene peatГјkk
Te oleksite võinud tookord kaua otsida sedasorti looklevat tanumat või rahulikku aasa, mille poolest Inglismaa hiljem kuulsaks sai. Nende asemel oli miilide kaupa trööstitut ülesharimata maad, siin ja seal kulgesid konarlikud rajad üle kiviste küngaste või kõleda nõmme. Enamik roomlastest jäänud teid olid selleks ajaks juba lagunenud või rohtunud ja sulasid sageli kõnnumaaga ühte. Jäised udud rippusid jõgede ja soode kohal, sobides liigagi hästi kollidele, kes sellel maal toona ikka veel elutsesid. Läheduses elavad inimesed – ja paneb imestama, milline meeleheide sundis neid nii süngetesse paikadesse asuma – võisid tõesti karta neid elukaid, kelle ähkimist võis kuulda juba ammu enne, kui nende moonutatud kogud udust välja ilmusid. Niisugused koletised ei andnud aga põhjust imestamiseks. Tolleaegsed inimesed oleksid pidanud neid igapäevaseks riskiks ning tol ajal oli väga palju muud, mille pärast muretseda. Kuidas saada kõvast maapinnast toitu kätte, kuidas vältida tulepuudeta jäämist, kuidas peatada taud, mis võis tappa üheainsa päevaga kümneid sigu ja tuua rohelise lööbe laste põskedele.
Igatahes ei olnudki kollid nii hullud, kui neid ei provotseeritud. Tuli lihtsalt leppida sellega, et ikka ja jälle eksis mõni elukas hirmsas raevus võib-olla mingi nende enda varjatud riiu järel külasse ning märatses seal karjumisest ja relvadega vehkimisest hoolimata ringi, vigastades kõiki, kes olid liiga aeglased, et tal teelt eest minna. Või et ikka ja jälle võis koll mõne lapse udusse viia. Tolleaegsed inimesed pidid sedalaadi jõledustesse filosoofiliselt suhtuma.
Ühes sellises piirkonnas suure raba serval, kusagil sakiliste küngaste varjus elas eakas abielupaar Axl ja Beatrice. Võib-olla ei olnud need nende täpsed või täielikud nimed, aga lihtsuse mõttes nimetame neid just nii. Ma tahaksin öelda, et see paar elas eraldatud elu, aga noil päevil olid vähesed „eraldatud” selles mõttes, millest meie aru saaksime. Sooja ja turvalisuse pärast elas külarahvas ulualustes, millest paljud oli kaevatud sügavale mäekülje sisse ning olid üksteisega seotud maa-aluste käikude või kinniste koridoride kaudu. Meie eakas paar elas koos veel umbkaudu kuuekümne külaelanikuga ühes säärases laiutavas käikude ja tubade rägastikus – hoone oleks selle kohta liiga uhke sõna. Kui nende kärgkülast välja tulla ja kakskümmend minutit ümb