T

Виктор Олегович Пелевин

Viktor Pelevini romaani peategelane on krahv T, kellest algselt oleks pidanud saama Lev Tolstoi, tänapäevase ja kirikule meelepärase elulooromaani keskne kuju, kuid 21. sajandi algusesse jõudnud kirjastustegevuse mullistustes muundub ta võitluskunstide meistriks, kes kasutab osavalt mitmesuguseid, muuhulgas habemesse põimitud terariistu, pisipommidest rääkimata. Tolstoi nimest jääb alles ainult algustäht, kuid säilib krahvi tiitel ja nii mõndagi kirjaniku põhiolemusest. Krahv T põgeneb oma kodust Jasnaja Poljanas, üritades pääseda keisririigi salapolitsei käest. Oma teekonnal kohtab ta kabalistlikku olendit Arieli, kes väidab end olevat krahv T looja, seda küll viie seriaali-stsenaristi kaasabil, kes tegutsevad aeg-ajalt üsna omapäi. Selgub ka, et tänapäeva maailmas kannab see looja Ariel Edmundovitš Brahmani nime ja liigub Venemaa äriringkondades, mida ta siis 20. sajandi algusest pärit arusaamadega krahv T-le ülevaatlikult (ja pelevinliku värvika sarkasmiga) tutvustab. Vene kirjandusklassikat esindavad romaanis veel Fjodor Dostojevski ning filosoof ja müstik Vladimir Solovjov. „Tšapajevi ja Pustota” lugejaid ootab aga kohtumine noore Tšapajeviga.

Viktor Pelevin

T

… Jumalast unustatud maa sõjamees,

Olen kangelane – kuid öelge mulle, mis romaanist?

I’m a soul, Yah.

Reede

ESIMENE JAGU

RAUDHABE

I

Kui tee hakkas mäkke tõusma, aeglustas iidvana vedur käiku. See oli vägagi asjakohane – akna taga avanes imeväärselt kaunis panoraam, ja kupee mõlemad reisijad, kes olid just lõpetanud teejoomise, jäid seda kauaks vaatama.

KГµrge kГјnka tipus valendas mГµisahoone, mille kahtlemata oli lasknud ehitada keegi peast pГµrunud pillaja.

Hoone oli kaunis ja kummaline: see meenutas kas haldjate elupaika või rüütelmunkade lossi. Valged torniteravikud, nooljad gooti aknad, õhulised marmorlehtlad pargi iseäralikult pügatud põõsaste vahel – see kõik tundus irreaalne Venemaa tuulisel lagedal, keset halle talutaresid, viltuvajunud roigasaedu ja peenarde keskel kerkivaid hernehirmutisi, mis tõid meelde ristid neile kunagi Rooma aegadel poodud orjade jäänustega.

Kuid valgest lossist veelgi kummalisem nägi välja künnimees, kes astus adra järel mööda künkanõlva. See oli võimsa kehaehitusega pikka kasvu mees, tal oli must habe ja seljas pikk särk. Jalad olid tal paljad, pihud adrakurgedel ja atra vedas turske täkk.

„Kas te ei leia, teie pühadus, et selles pildis on midagi piibellikku?”

KГјsimuse esitas tihedate punakate vuntsidega reisija, kel oli seljas pruuniruuduline Гјlikond ja peas samasugune nokkmГјts. KГјsimus oli mГµeldud vastasistujale, musta mungamГјtsi ja tumelilla rГјГјga noorele vaimulikule.

Vaimulik, kes nii kehaehituse kui ka habeme poolest kaunikesti sarnanes akna taha jäänud künnimehega, pööras pilgu klaasilt ära ja küsis lahkelt naeratades:

„Mida teie siis selles just nimelt piibellikku näete, aulik härra?”

Ruudulise nokkmütsiga härra kohmetus pisut.

„Mingit esmaloodu suursugusust, oleks võib-olla õigem öelda,” vastas ta. „Piibel, nagu me teame, kuulub samuti esmaloodu ja suursuguse hulka. Et niisuguses kõrvutavas võtmes siis. Andke andeks, kui ma väljendusin sobimatult.”

„Mis te nüüd,” vastas vaimulik. „Ei tarvitse olla niivõrd apologeetiline.”

„Vabandust, kuidas palun?”

„Apologeetiline, kalduma ülearusesse vabandamisse. Ilmikud püüavad vaimulikega kõneldes alati midagi vaimlikku mainida. Selles pole midagi halba, vastupidi, on hoopis rõõmustav, et me ainuüksi oma väljanägemisega pöörame mõttevoolu ülevale ainesele…”

„Knopf,” esitles ennast ruuduline isand. „Ardalion Knopf, rauakaubad. Ma vist ei esitlenudki ennast. Ja teie olete isa Paissi, ma mäletan.”

Vaimulik kallutas oma musta mГјtsi.

Knopf pööras end uuesti akna poole. Mõisahoone ja künnimees olid ikka veel näha.

„Kas te ka teate, mis salapärane loss see seal künkal on, isa Paissi? See on Jasnaja Poljana, krahv T mõis.”

Ta lausus seda