Come As You Are. Nirvana lugu
Michael Azerrad
Nirvana tõusis meteoorina rokitaevasse 1991. aastal, kui ilmus kultusalbumiks saanud ja pea viiemiljonilise läbimüügini jõudnud „Nevermind”. Selle kõuena mürisevad helid ja meeldejäävad meloodiad väljendasid kogu noore X-põlvkonna segadust, frustratsiooni ja kirge. 1993. aastal, kuus kuud enne Kurt Cobaini surma, nägi ilmavalgust põhjalik käsitlus Nirvanast – „Come As You Are”. See on ainus Nirvanast kirjutatud raamat, mis sisaldab eksklusiivseid ja detailseid intervjuusid nii Kurt Cobaini, Krist Novoselici ja Dave Grohli kui ka nende sõprade, sugulaste, endiste bändiliikmete ja kolleegidega. Samuti sisaldab raamat hiljem lisatud peatükki, mis räägib Kurt Cobaini viimasest eluaastast enne tema enesetappu 1994. aasta aprillis. Michael Azerrad on USA muusikaajakirjanik, kes on teinud kaastööd sellistele väljaannetele nagu Spin, Rolling Stone ja The New York Times. Lisaks käesolevale väljaandele ilmus temalt 2001. aastal ka teos „Our Band Could Be Your Life”, mis andis ülevaate kolmeteistkümnest mõjukamast indie-bändist Ameerika Ühendriikides aastatel 1981–1991. Mitu ajakirja on paigutanud mõlemad raamatud 50 kõigi aegade parima rokkmuusikat käsitleva teose hulka. Selle raamatu jaoks Kurt Cobainiga tehtud intervjuude põhjal valmis 2006. aastal ka dokumentaalfilm „Kurt Cobain About a Son”.
Michael Azerrad
Come As You Are. Nirvana lugu
JuLiele
Tänuavaldused
Minu sügavaim tänu alljärgnevatele inimestele nende abi ja toetuse eest.
Kurt & Courtney
Chris & Shelli
Dave
Chad Channing
John Silva, Bethann Buddenbaum ja Michael Meisel
Susie Tennant & Chris Swenson
Randy Wagers
Mark Kates, Rochelle Fox, Luke Wood, Dennis Dennehy ja Chrissy Shannon Geffenist
Charles Peterson
Tracy Marander
Neil Ross
Bruce Tracy
Scott Moyers
Sarah Lazin ja Laura Nolan
Ms. Burnyce Channing
Wendy O’Connor
Marysarah Quinn
Kerry Fried
Amy Finnerty
Nils Bernstein
Mark Doctrow
Beth Cohen
Matt Sweeney
Ei avalda tänu: Lunatic Fringe (suurim skoor: 29 715, 40. tasand)
PEATГњKK 0
9. aprill 1993 Cow Palace’is San Franciscos. Lähedalt ja kaugelt, isegi Los Angelesest ja Seattle’ist, on kohale tulnud 11 000 inimest – grungetüübid, ossid, metallistid, meinstriimerid, punkarid, väikesed lapsed koos vanematega ja hipid, et näha Nirvana esimest etteastet Ameerikas pärast seitsmekuulist pausi; see on heategevuskontsert Bosnia vägistamisohvrite toetuseks. Pärast 1991. aasta lõpus toimunud seitsmenädalast klubituuri on enamik ameeriklasi bändi esinemas näinud ainult rohkem kui aasta eest eetris olnud „Saturday Night Live’i” saates. Vahepeal on toimunud nii mõndagi: kuulujutud narkootikumidest, kuulujutud laialiminekust, kohtuasjad ning veel umbes viis miljonit kogu maailmas müüdud „Nevermindi” albumit. Ja samas on palju, mida pole toimunud – USA staadionituur, uus album. See on kriitilise tähtsusega kontsert.
Ansambel tuleb lavale. Kurt Cobain, kellel on seljas pastelne kampsun, pahupidi pööratud Captain America T-särk ja lagunevad sinised teksased, lehvitab veidi närviliselt rahvale. Ta on oma juuksed suursündmuse jaoks blondiks värvinud; tukk varjab ta silmi, õigupoolest poolt ta nägu.
Alates „Rape Me” avaakordidest mängib bänd plahvatusliku energiaga. Helilained paiskuvad lavalt publikusse – „Breed”, „Blew”, „Sliver”, „Milk It”, „Heart Shaped Box”. Ühel hetkel algab „The Hit” ja hoolimata sellest, et Kurt esimeste akordidega koperdab, lähevad moššijad lava ees täiesti pööraseks. Kui „Lithiumi” ajal tikud ja välgumihklid kõrgel peade kohal loidavad, mõistavad kõik selle koopalaadse saali külalised selgelt, miks nad Nirvanat armastavad.
Kuigi Chris Novoselic ja Kurt on teineteisest vähemalt kümne meetri kaugusel, liiguvad ja käituvad nad koos nii, nagu vahemaa oleks märksa väiksem; nende kontakt on suurepärane. Seti keskel hüüab Kurt Chrisile: „Mul on nii hea olla! Ma võiks veel tund aega mängida!” Ja seda nad teevadki, esitades p