Elu varjatud rõõmud

Theodore Zeldin

See on raamat otsingutest, mille eesmärgiks on leida uut laadi elamise viis. Kuidas pääseda eemale tüütutest töökaaslastest ja põgeneda organisatsioonidest, mille edu on rajatud stressile? Kas inimestel oleks võimalik anda oma eraelule mingi teistsugune sisu? Kui romantiline ideaal valmistab pettumust, siis kuidas oleks veel võimalik armastada ja olla armastatud? Kui rikkaks saavad ainult vähesed, siis kas on midagi, mis hüvitab allajäämise? Kui religioonid ja riigid ei saa omavahel läbi, siis kas sellel võib olla veel mingeid tagajärgi peale vaenu ja umbusu? Kas olukorras, kus vabadust napib, on ka muid valikuid peale vastuhaku? Kui ettearvamatut on nii palju, siis mis võiks asendada auahnust? Neile küsimustele üritab leida vastuseid Oxfordi ülikooli õppejõud ja avara silmaringiga kirjanik Theodore Zeldin (snd 1933). Seni on temalt eesti keeles ilmunud sellised teosed nagu „Inimsuhete ajalugu”, „Vestluskunst” ja „Õnn”.

Theodore Zeldin

Elu varjatud rõõmud

Deirdre Wilsonile

EessГµna

Võidelge oma õiguste eest! Protestige! Ärge tehke välja teid ümbritsevatest õudustest, lahutage meelt, olge õnnelik! Teenige raha, rügage tööd, taotlege võimu! Varjake oma kortse! Kas need ja muud sedasorti vahendid on ainsaks relvaks, mille abil saame end kaitsta elu julmuste eest? Inimkond pole enam see, mis ta oli siis, mil need iidsed kaitsevõtted leiutati. Me teame rohkem kui eales varem, ja oleme elanud läbi rohkem pettumusi, kui mälu suudab meenutada. Oleme nüüd vabad ega sõltu enam ideaalide korrumpeerunud variantidest, mis kunagi näisid kiirgavat üksnes ilu ja lootust. Seetõttu olen ma asunud otsima teisi, varjatud, salajas hoitud või unustatud ideaale, lähenedes inimkogemuse ajaloole oma isiklikust vaatenurgast.

Kõik mu peatükid algavad küsimusega inimestelt, kes on pärit eri ajastutest ja tsivilisatsioonidest ning kes seisavad silmitsi ühega neist suurtest otsustustest, mis meil kõigil tuleb langetada, ja vastavad sellele looga oma isiklikust kogemusest. See juhib mind vestluseni, milles mina küsin, kas tänapäeval võiks leiduda ka teistsuguseid vastuseid; millised olid need võimalused, mis möödanikus puudusid, ja mis võimalused on tänapäevaks lisandunud. Selle raamatu tegelased pole sangarid, keda tasuks matkida. Ma valisin nad osaliselt sellepärast, et neist on järele jäänud eriti avameelseid ülestunnistusi, mis viitab sellele, et mõnikord on lihtsam hankida teavet surnute – kelle sügavamad saladused on paljastatud – kui elavate kohta, kes näevad kurja vaeva, et omi saladusi varjata; teisalt aga sellepärast, et nad innustasid mind oma ootamatute mõtetega sellest, mida võiksid inimesed üritada tulevikus. Nad on ajendanud mind otsima uusi suundi, et selgitada, mida elu võib sisaldada, ja saada teada, mis minul on kahe silma vahele jäänud, ning teha vahet sellel, mida inimesed endast tegelikult kujutavad – võrreldes siltidega, mis nad endale külge kleebivad. Ajalugu pole üksnes loend sellest, mis on juhtunud ja miks, vaid eeskätt väljakutse kujutlusvõime töölehakkamiseks.

Ma alustan sellest, et uurin läbiproovimata valikuid, mis seisavad inimeste ees, kui nad tunnevad end jõuetuna või üksikuna või oma tõelisest väärtusest madalamaks hinnatuna, või kui neis tekitab nördimust tsivilisatsiooni elukorraldus, mis neile ei sobi. Ma uurin hüljatud radu, mis ristuvad piiridega, mille on tekitanud raha, eelarvamused, teesklus ja mittemõistmine. Ma keskendun sellele, mis juhtub siis, kui kohtuvad kaks võõrast, avardan arusaama paarist, lisades sellesse mitte ainult inimesed, kes armuvad või lahku lähevad või koos elavad, vaid ka „mõistuslikud paarid”, mis tekivad sõltumatult füüsilisest liidust, ajast ja ruumist. Uudishimu on suuteline tekitama niisama tugeva ja järelejätmatu iha kui füüsilised tungid. Ideedel on võime sõlmida kauakestvaid sidemeid, isegi kui nende aluseks on illusioonid iseenda või teiste suhtes (peatükid 1–7).

Järgmiseks võtan ma vaatluse