Nahata tГјdruk

Mads Peder Nordbo

Matthew Cave on 20. eluaastates Taani ajakirjanik. Ta on kaotanud elu mõtte pärast seda, kui tema kallim ja veel sündimata tütar liiklusõnnetuses surma said. Põgenemine tõelisuse eest viib ta Gröönimaa pealinna Nuuki, kus ta ameeriklasest isa 20 aastat tagasi Thule lennuväebaasist viimase postkaardi saatis ja seejärel kadus. Matthew saadetakse igijää serval päevavalgele tulnud muumiat uurima, kes arvatakse olevat esimene taoline leid tervel Põhjamaal. See võib kujuneda ülemaailmseks sensatsiooniks ja väike Arktika kogukond on pinevil. Pääseb valla kaos, kui muumia kaob ja teda valvanud politseinik leitakse lõhkilõigatuna, sisikond välja rebitud. Matthew pääseb ligi informatsioonile nelja samasuguse mõrvajuhtumi kohta 1973. aastast, mis olid omakorda seotud kahe 11-aastase tüdruku jäljetu kadumisega. Kaks paralleelset mõrvamüsteeriumi sulanduvad üheks ja Matthew hakkab mõlemat ise uurima. Ta saab usaldada vaid ühte noort grööni naist, kes 14-aastaselt oma isa tappis, ta lõhki lõikas ja sisikonna eemaldas. Naise nahk on kaetud tätoveeringutega. Ta kannatas lapsena väärkohtlemise all, kuid on sitke ja tugev nagu mäed Nuuki ümber. Raamat „Nahata tüdruk” on pälvinud suurt tähelepanu. See on ilmunud juba rohkem kui 16 riigis.

Mads Peder Nordbo

Nahata tГјdruk

PROLOOG

Ta nõretas higist. Köhis rämedalt. Korisevalt. Kurk oli röga täis. See oli tilkhaaval kogunenud suhu topitud kaltsu taha. Kalts, mida ta katki närida ja välja sülitada püüdis, oli liiga sügavale kurku surutud, nii et ta suutis oma lõuapärasid vaid vaevu liigutada.

Oimukohtades tuikas meeletult. Sähvatused. Rütmilised. Laelambi valgus kiirgas eredalt läbi riidepalaka, mis nägu kattis. Koos valude ja metallimaitsega, millest pea lõhkeda ähvardas, põhjustas valgus ängistava, kõhtu kriipiva iivelduse. Hingamine oli katkendlik. Vaevaline. Ta sai õhku jaokaupa. Püüdis klompidena kurku kogunenud sülge alla neelata. Neelatas jälle. Pigistas huultega suutroppi, nii et need valgeks läksid.

Kõik pöörles. Iiveldus ärritas, ta pidi sülge koguma ja hinge kinni hoidma, et mitte alla anda ning kaltsu taga oksendama hakata.

Ta ei julgenud end liigutada. Valud kätes olid talumatult tugevad ja iga kord, kui ta end liigutas, sööstsid põletavad kiired peopesade naelaaukudest käsivarte kaudu sügavale silmapõhjadesse, kus kõik kokku varises.

Õhk kriipis ninasõõrmeid. Kopsudes ja peas rõhus ja surus. Õhku ei jätkunud. Kõri tõmbus krampi. Lihased proovisid õhku juurde pumbata, kuid ei olnud midagi peale sülje ja röga.

Õõnes ümin väljus kõrist, kui ta tundis külma tera mööda kõhtu libisemas ja särki ja kampsunit kaelani katki lõikamas.

Pisarad veeresid habemesse. „Sa ei tohi,” palus ta. „Sa ei tohi mind tappa.” Kuid ühtegi sõna ei tulnud kuuldavale. Ainult larisevad sumbuvad helid.

Keha liigatas, kui kellegi sГµrm pingul kГµhunahale tasakesi joone tГµmbas.

Valud kätes tungisid sügavale tema sisse, kuid vaid mõne sekundi jooksul peatus aeg, enne kui ta koletu värinaga tundis tera lõikamas laia põletavat vagu kõhu nahka ja kudedesse, kuni sisselõige kriimustas rinnakut ja peatus siis. Metalltera raksatas vastu luud. Tema pinges keha andis järele. Nahk. Liha. Elu. Ta röökis korinal ja peksis kukalt tugevasti vastu põrandat, samal ajal oma põranda külge naelutatud veriseid käsi rebenemiseni pingule tõmmates. Tatt mullitas ninas ja takistas hingamist. Suhu topitud riie muutus veriseks. Valgus kriiskas. Kadus. Kriiskas.

Г•UDUSUNENГ„GU

SINNATTUPILUK

ESIMENE PEATГњKK

NUUK, 7. AUGUST 2014

Punane auto ilmus välja ootamatult ja rammis selsamal hetkel oma parema esitiivaga Golfi. Mõlemad autod justkui rebiti oma kursilt kõrvale ja paisati üksteisele otsa. Sinine Golf kaldus taha ja põrkas tagumise otsaga vastu maanteed, samal ajal kui vana pruugitud Mercedes tabas ninaga asfalti ja lasi ennast üles tõsta nagu tühja plekkpurgi. Golfi tagumist otsa tabanud uue löögi jõud peatas punase Mercedese õhkutõusu