Olemise talumatu kergus

Milan Kundera

20. sajandi ühe tähelepanuväärsema kirjaniku Milan Kundera romaan „Olemise talumatu kergus“ jutustab loo noore naise Tereza ja tema arstist elukaaslase Tomáše suhtest. Hoolimata sügavatest tunnetest Tereza vastu ei suuda Tomáš lakata kohtumast teiste naistega, seal hulgas kunstnik Sabinaga, kellega teda ühendab eluaegne sõprus. Teise olulise loona tõuseb esile Šveitsi emigreerunud Sabina suhe idealistliku akadeemiku Franziga. Rabavalt selge pilguga, tundlikult, ent vähimagi sentimentaalsuseta kirjeldab Kundera oma vastuokslike ihade ja hirmudega tegelasi ning nende maailma, mida iseloomustab veendumus, et inimelu ei kordu ja seega pole ühelgi teol tegelikult tähtsust. Milan Kundera on sündinud Tšehhi vabariigis, alatest 1975. aastast elab ta Prantsusmaal. „Olemise talumatu kergus“ ilmus 1984. aastal Prantsusmaal.

Milan Kundera

Olemise talumatu kergus

ESIMENE OSA

Kergus ja raskus

1

Igavese naasmise idee on salapärane ja Nietzsche ajas sellega ülejäänud filosoofid kimbatusse: kujutleda, et ükskord korduks kõik, mida me oleme juba läbi elanud, ja et see kordumine korduks veel lõputult! Mida tahab öelda see hullumeelne müüt?

Igavese naasmise müüt ütleb eituse kaudu, et elu, mis kaob kord jäädavalt, mis ei naase, on varjusarnane, on kaalutu, on algusest peale surnud, ja kas see oli kohutav, ilus, ülev, see õudus, ülevus või ilu ei tähenda mitte midagi. Meie ei pea seda teatavaks võtma nagu kahe Aafrika riigi vahel neljateistkümnendal sajandil aset leidnud sõdagi, mis ei muutnud mitte midagi maailma palgel, kuigi selles hukkus kirjeldamatutes piinades kolmsada tuhat neegrit.

Kas muutub midagi kahe Aafrika riigi vahel peetavas sГµjas neljateistkГјmnendal sajandil, kui see korduks loendamatuid kordi igaveses naasmises?

Muutub: sellest saab rahn, mis kГµrgub ja kestab, ja selle absurdsust ei saa kustutada.

Kui Prantsuse revolutsioon peaks igavesti korduma, tunneks Prantsuse historiograafia vähem uhkust Robespierre’i üle. Sest kui see räägib millestki, mis ei naase, siis on verised aastad muutunud paljalt sõnadeks, teooriaks, diskussiooniks, need on kergemad kui sulg ega aja hirmu peale. On lõpmatu suur erinevus ainult üks kord ajaloos esinenud Robespierre’i ja Robespierre’i vahel, kes igavesti naaseks prantslaste päid maha raiuma.

Niisiis ütleme, et igavese naasmise idee tähendab teatud perspektiivi, mille tõttu asjad ilmnevad teisiti, kui meie neid tunneme: nad ilmnevad oma kaduvuses ilma kergendavate asjaoludeta. Selline kergendav asjaolu nimelt takistab meil langetamast mistahes hukkamõistvat otsust. Kuidas võib hukka mõista midagi, mis on kaduv? Hävingu ehapuna valgustab kõike nostalgia lummusega; ka giljotiini.

Mind valdas hiljuti uskumatu tunne, kui ma lehitsesin Hitlerit käsitlevat raamatut ja tundsin mõningate fotode juures meeleliigutust. Need meenutasid mulle nimelt lapsepõlve, mis möödus sõjaajal; mõned minu sugulased hukkusid hitlerlikes koonduslaagrites; aga mis tähtsust oli nende surmal selle kõrval, et Hitleri foto meenutas mulle minu elu kadunud aega, seda aega, mis ei naase?

Niisugune äraleppimine Hitleriga tõestab sügava moraalse perverssuse olemasolu, kusjuures see on seotud maailmaga, mis põhineb peamiselt sellel, et naasmist ei eksisteeri, sest selles maailmas on kõik juba algusest peale andeks antud ja järelikult on kõik ka küüniliselt lubatud.

2

Kui meie elu iga hetk kordub lõpmatuid kordi, siis me oleme naelutatud igaviku külge nagu Jeesus Kristus ristile. Selline kujutelm on hirmus. Igavese naasmise maailmas lasub igal žestil talumatu vastutuse raskus. See on põhjus, mispärast Nietzsche nimetas igavese naasmise ideed kõige raskemaks koormaks (das schwerste Gewicht).

Kui aga igavene naasmine on kГµige raskem koorem, siis vГµivad meie elud selle taustal silma paista oma toreda kergusega.

Kas aga on raskus tГµesti hirmus ja kergus tore?

KГµige raskem koorem muserdab meid, me nГµrkeme selle all, see surub meid vastu maad. Kuid kГµikide aegade armastusluules