Itaalia kingad

Henning Mankell

Stockholmi saarestiku ühel kõige kaugemal saarel elab Fredrik oma elusügisel suures vaikuses, seltsiks ainult koer, kass ja sipelgapesa elutoas. Tema ainsaks ühenduseks muu maailmaga on postiljon. Üks tume saladus, saatuslik eksimus on teinud temast inimpelgliku eraku. Ühel hommikul seisab jääl naine. See on Harriet, kelle ta üle kolmekümne aasta tagasi sõnagi lausumata alatult maha jättis. Nüüd on Harriet suremas haige ja nõuab Fredrikult ühe lubaduse täitmist. Koos teevad nad sõidu, mis osutub mitmes mõttes vapustavaks ja viib kohtumisteni eriliste inimestega, kes on pealiskaudse elu eest varjunud sügavale Norrlandi metsadesse. Henning Mankelli ühtaegu lõbus ja nukker romaan „Itaalia kingad” räägib nii surmast ja valust kui ka rõõmust ja elutahtest. Aastal 2015 ilmus romaani iseseisev järg „Rootsi kummikud”. Kui loete sel sügisel ainult ühe raamatu, siis olgu selleks „Itaalia kingad”. See jääb kauaks kestma, nagu hea käsitöö. – Sydsvenskan Pidevalt juhtub midagi. Imelikke asju. Päris kindlasti ei ole see igav raamat, mille vahepeal käest ära paned, vaid selline, mille loed läbi ühe jutiga, et näha, mis tegelastest edasi saab. – Bokhora

Henning Mankell

Itaalia kingad

Kui king sobib, ei mГµelda jalale.

В В В В Zhuang Zhou

Tõdesid on kaht liiki: käibetõed, mille eitused on mõttetused, ja sügavad tõed, mille eitused on omakorda sügavad tõed.

В В В В Niels Bohr

Armastus on kui pehme käsi, mis nihutab saatust tasakesi kõrvale.

В В В В Sigfrid Siwertz

Jää

1

KГјlmaga tunnen end alati Гјksildasemana.

Pakane akna taga meenutab mulle külma mu oma kehas. Mind rünnatakse kahest küljest. Aga ma võitlen pidevalt vastu, nii külmale kui ka üksindusele. Sellepärast raiungi igal hommikul jäässe augu. Kui keegi seisaks binokliga külmunud lahel ja vaataks mu tegevust pealt, arvaks ta, et mingi hull teeb ettevalmistusi iseenda surmaks. Ihualasti mees jäises pakases, kirves käes, läheb jäässe auku raiuma?

Võib-olla ma tegelikult loodan, et ühel päeval seisabki seal keegi, must siluett kõige selle valge taustal, ja mõtleb mind vaadates, kas jõuab veel sekkuda, enne kui hilja. Kuid mind ei ole vaja päästa, sest ma ei kavatse end ära tappa.

Kunagi varem, seoses suure katastroofiga, kasvasid meeleheide ja viha vahel nii suureks, et kaalusin enesetappu. Aga ma ei proovinud kordagi. Argus on siin elus mu truu kaaslane. Mõtlesin siis ja mõtlen ka praegu, et elus on põhiline mitte lahti lasta. Elu on üks habras oks kuristiku kohal. Ripun selle küljes, kuni jaksan. Siis kukun, nagu kõik teised, alla teadmatusse. Kas keegi võtab mu seal all vastu? Või sööstab mulle vastu ainult külm ja kalk pimedus?

Meri on endiselt jääs.

Talv on tänavu, uue aastatuhande alguses karm. Täna pimedal detsembrihommikul ärgates arvasin end kuulvat, kuidas jää laulab. Ma ei tea, kust ma selle võtan, et jää oskab laulda. Võib-olla ütles vanaisa, kes oli siin saarel sündinud, midagi sellist, kui väike olin.

Igatahes ärkasin öösel mingi hääle peale. See ei olnud ei kassi ega koera hääl. Mu loomad magavad sügavamalt kui ma ise. Kass on vana ja jalust kange, koer on paremast kõrvast kurt ja vasakuga kuuleb väga halvasti. Võin temast vaikselt mööda minna, nii et ta ei märkagi.

Aga mis hääl see oli?

Püüdsin pimeduses orienteeruda. Kulus tükk aega, enne kui taipasin, et see võis olla jää liikumine, kuigi lahejää on kümme sentimeetrit paks. Eelmisel nädalal ühel päeval, kui olin tavalisest rahutum, kõndisin sinnamaani välja, kus jää kohtub avamerega. Jääserv oli kõige välimisest saarest kaugemal kui kilomeeter. Seega ei oleks jää siin lahes pidanud liikuma. Ent see tõusis ja langes, nagises ja laulis.

Kuulasin seda häält ja mõtlesin äkki, et elu on nii kiiresti mööda läinud. Siin ma nüüd olen. Kuuekümne kuue aastane mees, majanduslikult sõltumatu, koormaks lakkamatult piinav mälestus. Kasvasin üles vaesuses, mida siin riigis tänapäeval on võimatu ette kujutada.