Гњks
Sarah Crossan
Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha. Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia. Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimalus leida uusi sõpru ja ehk armastustki. Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega. Autor pälvis romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjandusauhinna Carnegie medali. „Jahmatavalt julge, tundlik ja ebatavaline raamat, mis annab võimsa emotsionaalse hoobi. Julgen arvata, et pole kedagi, kes raamatu lõpus pisaraid ei pühiks.“ Daily Mail „Lühidalt öeldes hingekriipivalt kurb ja kaunis lugu sellest, mida tähendab olla inimene.“ Telegraph
Sarah Crossan
Гњks
Ben Fox (1988–2014) – kihuta edasi!
AUGUST
Г•ED
Siin
oleme Meie.
Täiesti elusad.
Kas pole see imeline,
et me Гјldse
oleme olemas.
SUVE LГ•PP
Suve hingeГµhk on juba jahedam.
Tintmustad ööd algavad üha varem.
Ja nagu välk selgest taevast
teatab ema, et Tippi ja mina
ei saa enam kodus Гµppida.
„Septembris
hakkate koolis käima
kohal
nagu kõik teisedki,” ütleb ta.
Mina ei tee teist
nägugi.
Mina kuulan
ja noogutan
ja näpin lahtist niiti oma pluusi küljest
kuni nööp
kukub maha.
Aga Tippi ei kavatsegi vaikida.
Tema plahvatab:
„Kas sa teed nalja?
Kas te olete arust ära?” karjub ta
ja vaidleb ema ja isaga mitu tundi.
Mina kuulan
ja noogutan ja näkitsen küünte ümbert nahka,
kuni sГµrmed hakkavad
veritsema.
Lõpuks ohkab ema meelekohti hõõrudes ja ütleb
selle otse välja: „Annetusi ei kogune enam
ja me lihtsalt ei suuda teie koduГµppe eest maksta.
Te ju teate, et isa pole veel tööd leidnud
ja vanaema pensionist
ei jätku isegi kaabeltelevisiooni eest maksmiseks.”
„Tüdrukud, te pole odav lõbu,” lisab isa,
just nagu kogu me peale kulutatud raha,
haiglaarved ja meile Гµmmeldud rГµivad saaks kokku hoida, kui me mГµlemad
vaid pisut
paremini käituksime.
Vaadake,
Tippi ja mina pole päris normaalsed,
mitte sellised inimesed, keda te näete iga päev
või mistahes päeval.
Kõik vähegi viisakad
ütlevad meie kohta „kokkukasvanud”,
ehkki meid on ka muudmoodi nimetatud:
väärakateks, peletisteks,
monstrumiteks, mutantideks,
Гјkskord isegi kahe peaga deemoniks,
ja see ajas mu niiviisi nutma, et silmad olid nädal aega paistes.
Kuid meie erilisust pole vГµimalik varjata.
Me oleme sГµna otseses mГµttes kokku kasvanud
puusast
ja me oleme samast lihast ja luust. Just
sellepärast me polegi
kunagi koolis käinud.
Aastate viisi oleme keemiakatseid teinud
oma köögilaual
ja vГµimelnud oma Гµues.
Kuid nГјГјd
pole meil enam pääsu
ja peame kooli minema.
Me ei pea kГјll minema munitsipaalkooli,
kus käib me õde Lohe,
kus lapsed Г¤hvardavad Гµpetajaid noaga
ja hommikusöögiks joovad korrektuurivedelikku.
Ei-ei-ei.
Linn ei rahasta me koduГµpet,
kuid on nГµus maksma
koha eest
erakoolis,
Hornbeaconi keskkoolis
ja Hornbeacon on nГµus andma meile Гјhe Гµppekoha
kahe peale.
Peaksin vist arvama, et oleme Гµnnega koos.
Kuid „õnnega koos” ei ole see väljend,
millega
meid
kirjeldaksin.
KГ•IK INIMESED
Lohe toetab end minu ja Tippi Гјhise
kaheinimesevoodi otsale
ja värvib oma sinikaid täis jalgade
varbaküüned metalliläikeliseks tumesiniseks.
„Ma ei tea,
teile võib seal isegi meeldida,” ütleb ta meile.
„Mitte kõik maailma inimesed pole sitapead.”
Tippi vГµtab kГјГјnelaki, tegut