Suvi jГµel

Marcia Willett

Suve kutsel koguneb Evie pere taas ilusasse vanasse jõeäärsesse majja, mida kõik südamest armastavad. Paraku avastab Evie saladuse, mis heidab ähvardavat varju kogu suguvõsale. Võib juhtuda, et see jääb viimaseks suveks, kus terve pere üksmeelselt koos on … Charliele avaneb võõrasema Eviele külla sõites oodatud võimalus pääseda korrakski eemale Londonist ja oma õnnetust abielust. Ühtäkki toob juhuslik kohtumine mehe ellu muutuse: ta armub jõe ääres kohatud erakordsesse naisesse ja mehe kaks maailma põrkuvad omavahel. Omajagu vaeva nähes, et saladused päevavalgele ei tuleks, soovivad nii Evie kui ka Charlie, et see suvi ei saaks iial otsa… Ons võimalik, et suvine õnn kestab igavesti? Briti kirjanik Marcia Willett on sündinud Somersetis. Noorena õppis ta balletti ja töötas hiljem aastaid ballettiõpetajana. Kirjanikukarjääri alustas ta viiekümnendates eluaastates kirjanikust abikaasa Rodney soovitusel. Willettit on sageli võrreldud Rosamunde Pilcheriga, sest ka tema raamatutes on terve galerii eri vanuses tegelasi, kelle saatused põimuvad kunagiste sündmuste valguses. Viimati on Willettilt eesti keeles ilmunud romaanid „Jõuluingel“, „Sellised me oleme“, „Suvemaja“ ja „Vananaistesuvi“.

Marcia Willett

Suvi jГµel

ESIMENE OSA

Esimene peatГјkk

Vamplid on peaaegu läbi. Pehmeid, sügavpunaseid ja päikesesooje, mahlaplekiliste sõrmede vahel nii kergesti purunevaid marju noppides kuuleb Evie müüril pooleldi luuderohu varju peitunud musträsta hoiatavat tõk-tõk-häälitsust. Tõstab pilgu linnu poole ja jõuab ära näha, kuidas sähvatab must tiib ja välgatab kuldne nokk.

„Ma tean, et sa oled kohal,” ütleb ta linnule. „Nokid siin marju, jah?”

Ta poetab marjad veiniklaasi, kus on ees mõned lillherned, sirutab selga ja vaatab üle katuseharjade sadamasuudme poole, kus kaks tibatillukest paati näikse mere sätendaval sinisiidil liugu laskvat, loovides tujukate iilide otsinguil kord üht-, siis teistpidi. Aed vana Kaupmehemaja tagusel järsul nõlval kerkib terrassidena, seda ümbritsevad kõrged kivimüürid, aed on tugevate tuulte eest varjatud ja soe. Kõige kõrgemal tasasel maalapil seisavad paeplaatidele paigutatud valge sepisrauast laud ja neli tooli, pooleldi madala lavendliheki varjus − väike kindlakujuline ala akvarellilikult metsistunud lillede ja põõsastega aiaosa kohal.

Evie istub laua äärde, naeratab mõnust, sirutab käe välja, sõrmitseb lavendli pikki lillakassiniseid odasid ja hingab sisse nende lõhna. Tommyle meeldis siin laua taga istuda, lahtivõetud veinipudel ees, ja vaadata, kuidas laevukesed metsaga kaetud kaljude vahelt jõge mööda merele kulgevad. Omavahel olles kutsus Evie meest Tommyks. Thomas David Fortescue: TDF. Kulla poisu[1 - TDF – the darling fellow – kallis mees, kulla poisu (ingl k)]. Tommy tädid teda ainult selle hellitusnimega hüüdsidki: kulla poisu. Kolm tädi kasvatasid ta isekeskis üles, kuna Tommy ema suri noorelt vähki ja isal oli perekonna veiniimpordiäri käigushoidmisega Londonis palju tööd. „Kas sel nädalavahetusel… õppeveerandil … koolivaheajal on minu kord kulla poisu eest hoolitseda?” Aja möödudes kolisid kaks tädi – üks neist lesk, teine elu lõpuni vallaline – Kaupmehemajja, et kulla poisu elu kulgeks võimalikult häirimatult, ja Tommy kasvas vastavalt loomupärastele eeldustele: rahulikuks, optimistlikuks, suuremeelseks. Eakaaslased kutsusid teda hüüdnimega TDF, mõned aga, meenutades südamesoojusega tädisid ja õnnelikke koolivaheaegu Dartmouthis, kasutasid tema puhul endiselt hüüdnime „kulla poisu”. Tommy ei pannud pahaks, tundis naljast rõõmu – ehkki tema naist mõnikord pahandas, kui asja tuli sõprusringi uutele liikmetele üle seletada. Naine kutsus abikaasat ikka Thomaseks. Marianne eelistas algusest peale Londonit Dartmouthile, ehkki Kaupmehemajja oli hea mugav külalisi kutsuda, olgu siis nädalalõpupeoks, regatiks või haruharva ka jõuludeks. Tänu tubade elegantsile, avaratele jõevaadetele, kuidagi er