Samba Prantsusmaal

Delphine Coulin

Malist pärit Samba Cissé on juba kümme aastat elanud ja töötanud Prantsusmaal. Kui ta läheb elamisluba taotlema, saab mees teada, et ta on otsustatud riigist välja saata. Sambal pannakse käed raudu ja ta viiakse väljasaatmiskeskusesse. Sealt õnnestub tal siiski pääseda, kuid nüüdsest peale pole miski enam endine – ta ei saa enam kasutada oma nime ning Pariisis ellujäämiseks tuleb kõvasti pingutada. Samba seikluste kaudu joonistub välja ka mitme teise inimese saatused. Nad kõik püüavad raskuste kiuste oma eluga hakkama saada. Delphine Coulin (snd 1972) on Prantsuse kirjanik ja filmirežissöör. Ta on teinud Arte telekanalile dokumentaalfilme ning koos oma õe Murieliga mitmeid lühifilme. Käesolev romaan, mis ilmus 2011. aastal, pärjati Prantsusmaal Landerneau auhinnaga ning selle põhjal vändati film „Samba”, milles peaosa mängib ka Eesti publikule filmist „1+1” tuttav Omar Sy.

Delphine Coulin

Samba Prantsusmaal

1

See oligi võib-olla lõpp. Furgoon kihutas piki Seine’i kaldapealseid ja mees ei teadnud, kuhu teda viiakse. Midagi tagus ja kolises pidevalt vastu summutit ja sireen huilgas igal ristmikul. Päike helkis vastu käeraudadelt, mis ta randmeid kokku surusid. Tema jutt ei olnud aidanud.

Politsei oli ta kinni vГµtnud, ehkki ta ei olnud midagi halba teinud.

Tol päeval oli Samba läinud politseiprefektuuri ette hommikul poole seitsmeks. Ta oli oodanud üle nelja tunni õues püsti seistes, hallide trellide taga, seejärel hoone sees, toetudes hobuse kombel vaheldumisi algul ühele, siis teisele jalale, et jõudu säästa. Tasapisi tõusva päikese all oli koos temaga järjekorras seismas kõikvõimalikest riikidest pärit inimesi: oli tunne, et just nüüd, juulikuus, uue aastatuhande algul, oli kogu maailm tulnud kokkusaamisele sellele Pariisi kesklinna väikesele vanale tänavale. Nad läksid ükshaaval eesuksest sisse ja välja tulemas ei nähtud enam kedagi – justkui oleks hoone nad alla neelanud.

Samba liikus sammhaaval edasi ukse poole, kust ta pidi saama vastuse, mida ootas juba viis kuud, kui mitte võtta arvesse eelnenud kümmet aastat – viis kuud ja kümme aastat oli ta lakkamatult oodanud ning kõndinud, kümme aastat ja viis kuud seadnud järjekindlalt jalga jala ette, mööda teed, mille lähtepunkt oli olnud ta kodu, kust ta oli lahkunud õrnas koidukumas, kui ta kaks õde veel magasid, ning tundes ema pilku oma seljal, püüdes paista suuremana, kindlamana, väärikamana – see teekond jõuab võib-olla nüüd viimaks siin, Pariisi politseiprefektuuris, lõpule. Ta oli Prantsusmaal olnud üle kümne aasta ja oli seega taotlenud elamisluba. Ta tuli uurima, kas tema taotlus rahuldati.

Ta ei olnud oma ema üle kümne aasta näinud.

Ta mõtles nendele kümnele aastale ja viiele kuule ning nendele eelnenud reisinädalatele, mille käigus ta oleks mitu korda peaaegu surma saanud ja kus teised olid tema asemel surnud, Aafrika pinnal, kõrbeliival ja Euroopa linnade asfaldil, ja ta nägi neid justkui vaikset teekonda, mis rajanes lootustel, kus süda vaimustus ning elu muutus järsku kiiremaks ja kergemaks nagu siis, kui jooksed mäest alla ja jalad hakkavad kiirusest vankuma; seejärel tulid järsud pettumused, kuid ta ajas end uuesti püsti ning sirge, tugeva ja kindlana taeva poole sirutudes astus jälle edasi. Ta tegi näo, et unustab ootuse, ning uskus veel, et suudab Prantsusmaal hästi toime tulla, kuni ebaõnn tabas teda taas ning purustas ta lootused; seejärel saabus jälle kord tundmus, et ta suudab siiski oma saatust ise juhtida ja oma elu üle otsustada. Kui ta oli Pariisi oma onu juurde jõudnud, mõtles Samba, et kui ta juba sinnani suutis tulla, siis saab ta ka lõpuks teada, miks ta üldse siia ilma tulnud on. Iga kord, kui ta oma tulevikus kahtles, vangutas onu sõbralikult pead, et teda julgustada, vaadates teda pingsalt, justkui loeks tema mõtteid.

Ta ei teadnud veel, et tema kangelaslik reis osutub tegelikult vähem rängaks, kui kõik see, mida ta pärast Prantsusmaale saabumist kogema hakkab.

Ku