Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad

Haruki Murakami

Raamat jutustab mehest nimega Tsukuru, kes nooruses heideti sõpruskonnast välja. Põhjust Tsukuru ei tea, kuid see on jälitanud teda terve ülejäänud elu, pannes pähe ka suitsiidimõtteid. „Olen endast alati mõelnud kui värvitust, loomutust ja tühjast inimesest“. 16 aastat hiljem palub Tsukuru praegune tüdruksõber tal minevikuga silmitsi seista. „Sa pead minevikule otsa vaatama. Kui sa seda ei tee, siis veedadki kogu oma edasise elu seda rasket koormat kandes“. Nii otsustabki Tsukuru oma keskkooliaegsed sõbrad üles otsida ja uurida välja põhjuse, miks ta sõpruskonnast välja heideti. Sellest saab alguse värvitu Tsukuru palverännak.

Raamat sisaldab rohkeid sisemonolooge. Näidatakse noore inimese eluhoiaku kujunemist ning seda mõjutavaid tegureid. Kirjeldatakse palju peategelase isiklikke emotsioone ning analüüsitakse inimeste käitumist. Tähelepanuta ei jäeta ka Jaapani kultuuri, mida kohati kirjeldatakse vägagi detailselt.

Haruki Murakami

Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad

1

Ülikooli teisel aastal, juulist kuni järgmise aasta jaanuarini, elas Tazaki Tsukuru vaid surmale mõeldes. Ta sai selle aja sees kahekümneaastaseks, kuid see verstapost ei tähendanud midagi erilist. Neil päevil tundus endalt elu võtmine Tsukurule igati loomulik ja mõistlik. Miks ta seda viimast sammu ei astunud, ei mõista ta tänini. Kuigi elu ja surma vahelise piiri ületamine olnuks tookord olnud lihtsam kui ühe toore muna joomine.

Võimalik, et tegelik enesetapukatse jäi ära, sest Tsukuru ei suutnud ette kujutada ühtegi konkreetset viisi, mis sobinuks kokku tema sedavõrd puhaste ja intensiivsete kujutelmadega surmast. Tõsi, konkreetsus oli siinkohal pigem teisejärguline probleem. Oleks toona käeulatuses olnud uks, mis juhatanuks ta surma juurde, oleks ta selle kõhklematult lahti lükanud. Ilma pikemalt mõtlemata, justkui argipäeva jätkuks. Ent oli see nüüd õnn või õnnetus, igal juhul sellist ust ta oma käeulatusest leida ei suutnud.

Võinuks tookord ikka ära surra, oli Tazaki Tsukuru endale tihti öelnud. Sel juhul siinset maailma ei eksisteeriks. Mõte sellest tundus ilmeline. Mõte, et siinset maailma ei eksisteeri, et tõelisena käsitletav kaotab reaalsuse. Ning et nii nagu selle maailma jaoks ei eksisteeri Tsukurut, nii ei eksisteeri Tsukuru jaoks ka seda maailma.

Samal ajal ei adunud Tsukuru ka tegelikult põhjust, miks pidi ta tookord surmale nii lähedale jõudma. Tõsi, konkreetne sündmus oli ta selleni viinud, kuid miks mässis surma ihaluse võimas vägi Tsukuru pea pooleks aastaks endasse? Mässis endasse? Just, see tundub päris täpne väljend. Otsekui piiblitegelane, kes hiiglasliku vaala kõhus edasi elas, veetis ka Tsukuru surma sisikonna pimedas ja roiskunud koopas aega päevade üle arvet pidamata.

Ta hingitses kui kuutõbine, või kui surnu, kes pole veel aru saanud, et hing on temast lahkunud. Ta ärkas päikesetõusuga, pesi hambad, pani käeulatusse sattunud riided selga, istus rongi, sõitis ülikooli, tegi loengutel märkmeid. Nagu tormituules laternaposti külge klammerdunud inimene, sai tema sambaks, millest kinni hoida, igapäevane ajagraafik. Kui just asja ei olnud, ei suhelnud ta kellegagi; ülikoolist oma üksildasse korterisse naasnud, istus ta põrandale ning jäi seljaga vastu seina nõjatudes mõtlema surmast ja elu ebatäiusest. Tsukuru silme ees avanes hiiglaslik, otse maakera südamikuni välja ulatuv pilkane pimedus. Sealt vaatas vastu tihkeks pilveks kokku keerdunud tühjus ning kostis kuulmekile rõhuv sügav vaikus.

Kui ta tollal surmale ei mõelnud, siis ei mõelnud ta üldse mitte millelegi. Mitte millelegi mõtlemine ei olnudki teab mis keeruline. Ta ei lugenud ajalehti, ei kuulanud muusikat. Isegi seksuaalset iha ei tundnud. Maailmas toimuv ei omanud tema jaoks mitte mingit tähtsust. Kui ta toas istumisest tüdines, läks ta välja ja lonkis niisama sihitult ringi või suundus raudteejaama, istus pingile ning vaatas ainiti rongide saabumist ja