Karjase kroon
Terry Pratchett
See on mõnes mõttes sümboolne, et Pratchetti viimaseks Kettamaailma raamatuks jäi just Tiffany Achingu ja tillude vabameeste lugu. Pratchett on korduvalt öelnud, et Tiffany kaudu väljendab ta paljusid oma seisukohti ning Tiffany on ka oma suhtumisega üks maailma alussambaid, see, kes vaatab, et kõik toimiks, et nõrgematele ei tehtaks liiga ja et tasakaal püsiks. Just tasakaaluga on „Karjase kroonis“ aga pahad lood, sest nõidade seatud piirid on korraks vankuma löönud ja haldjad näevad võimalust sisse tungida ja oma julmi tunge inimeste peal välja elada. Seega tuleb neile vastu astuda ja koondada selleks kõik, kes vähegi aidata tahavad.
Terry Pratchett
Karjase kroon
Esmeralda Weatherwaxile – head teed.
Sissejuhatus
Kroon Kriidimaal
Ta oli sündinud Rõngasmere pimeduses, algul oli ta lihtsalt pehme hõljuv olend, mida tõusud ja mõõnad edasi-tagasi uhtusid. Ta kasvatas endale kesta, kuid selles lainetavas, kukerpallitavas maailmas olid tohutud elukad, kes oleksid võinud selle ainsa silmapilguga lahti murda. Sellest hoolimata jäi ta ellu. Tema väike elu oleks võinud jätkuda samamoodi niikaua, kuni ohtlikud rannalained ja teised hõljuvad olendid sellele lõpu teevad, kui poleks olnud lompi.
See oli soe lomp kõrgel rannal, mida täitsid vahetevahel Naba poolt puhuvad tormituuled, ja seal elas see olend endast veel väiksemaid olendeid süües ning kasvas, kuni sai kuningaks. Ta oleks kasvanud veel suuremaks, kui poleks tulnud üht palavat suve, mil vesi lõõskava päikese käes ära auras.
Ja nii see väike olend suri, kuid tema kest jäi alles ning kandis endas millegi terava seemet. Järgmise tormiga uhusid lained ta veepiirile, kus ta jäi koos kivikeste ja muu tormiprahiga edasi-tagasi veerlema.
Meri lainetas terveid ajastuid, kuni kuivas ja tõmbus maast eemale, ammusurnud olendi ogaline kest aga vajus teiste väikeste olendite kestade alla, kes polnud ellu jäänud. Ja seal see lebas ning terav tuum paisus selle sees aeglaselt, kuni ühel päeval leidis selle karjane, kes vaatas lambaid küngastel, mida tunti Kriidimaa nime all.
Karjane võttis kätte kummalise asja, mis oli talle silma hakanud, ja pööras seda üht- ja teistpidi. See oli mügarlik, aga ei olnud ka, ja see mahtus tema peopesale. See oli liiga korrapärase kujuga, et olla ränikivitükk, kuid selle südames oli ränikivi. Selle pind oli hall nagu kivil, kuid halli all oli aimata kuldset. Sellel oli ühtlaste vahedega viis selget ranti, mis olid peaaegu nagu triibud ja tõusid laiemalt põhjalt ülespoole. Karjane oli selliseid ka varem näinud. Kuid see paistis teistsugune – see hüppas talle peaaegu ise pihku.
Väike ese kukerpallitas tema käes, kui ta seda pööras, ja karjasel oli tunne, et see tahab talle midagi öelda. Ta teadis, et see on tobe mõte, ja ta polnud isegi õlut joonud, aga paistis, et see imelik ese täidab terve tema maailma. Siis ütles ta endale, et on lollpea, aga ta võttis selle ikkagi kaasa ja näitas kõrtsis oma semudele.
„Vaadake,” ütles ta, „see on nagu kroon.”
Loomulikult hakkas üks semudest naerma ja mühatas: „Kroon? Mis on sinul kroonidega pistmist? Sina pole ju miski kuningas, Daniel Aching.”
Kuid karjane viis leiu koju ja asetas köögis ettevaatlikult riiulile, kus hoidis asju, mis talle meeldisid.
Ja sinna see lõpuks jäigi ning vajus unustusehõlma.
Kuid mitte Achingute jaoks, nemad andsid seda põlvest põlve edasi…
1.В peatГјkk
Kus puhub tuul
See oli selline päev, mis pannakse tallele ja jäetakse meelde. Kõrgel kõrgustikul, vanemate talu kohal, tundus Tiffany Achingule, et ta näeb maailma servani välja. Õhk oli selge nagu kristall ning värske tuul keerutas sügisest jäänud kuivanud lehti saarepuude ümber, mis väristasid oksi, et uue kevade kasvudele ruumi teha.
Tiffany oli alati mГµistatanud, miks need puud seal kasvavad. Vanaema Aching Гјtles kunagi, et seal on vanad rajad, mis olid tehtu