Назад к книге «Midagi on valesti» [Martina Haag]

Midagi on valesti

Martina Haag

Kuuled jutte, kuidas see teistega on juhtunud. Tunned neile kaasa. Ja tead sügaval sisimas, et sinu endaga ei juhtu seda mitte kunagi. Ehkki tegelikult pole sul õrna aimugi. See on romaan ellujäämisest ja ühe punaseruudulise jope tähtsusest. Taltsatest leegiheitjatega kaljukassidest. Põhjatust tundrujärvest, kuhu keegi minna ei tohi, ja sellest, kuidas end lõpuks püsti ajada, ehkki oled surmkindel, et rohkemaks pole sa suuteline. „Üks rabavamaid abielulahutuse kirjeldusi, mida ma kunagi olen lugenud, halastamatult aus jutustus sellest, mis tunne on, kui sind petab, põlgab ära ja jätab maha sulle kõige kallim inimene.” Jens Liljestrand, Expressen

Martina Haag

Midagi on valesti

JOOKSEN ÜLE NÕMME. Üks samm teise järel. Vaikuses kuulen vaid oma hingeldamist. Pean edasi liikuma. Pean jaksama. Hing jääb kinni, aga ma jooksen siiski edasi. Udu on nii tihe, peaaegu nagu kangas mu kehal. Minu lapsed. Ma pean jooksma, ehkki mu jõud on otsas.

Kaheksateist päeva varem

LAPLAND AIRPORT

Esimene päev

Siin on külm. Õhus on juba talve tunda, kuigi on alles septembri algus. Saabuvate lendude hallis seisab halli habemega mees ja hoiab käes papptahvlit minu nimega.

„Tere tulemast Gällivaresse, minu nimi on Bengt-Olof.”

„Aitäh! Tere, minu nimi on Petra. Muidugi, seda sa juba tead, sa kirjutasid ju mu nime tahvlile.”

„Kas võtan su kohvri? Lähme, mu auto on siinsamas.”

Möödume lendudele registreerimise letist ja väikesest kioskist. Püüan mitte sinnapoole vaadata, aga näen silmanurgast siiski ajalehe esikülge minu ja Andersi pildiga ning pööran pilgu kiiresti kõrvale. Lähen Bengt-Olofi järel parkimisplatsile, vana sinise luukpäraga Volvo juurde. Kapten Nina näugub vahetpidamata, ta vihkab puuris olemist. Loodetavasti ei käi ta Bengt-Olofile närvidele. Laadime kohvri, kassipuuri ja konservikasti autosse. Kui ta vaid ei hakkaks pärima, millistes matkamajades ma varem olen olnud ja milline matkarada on minu lemmik. Ma pole ju kunagi varem tundrus käinud. Õnneks pole Norrlandi inimesed vist kuigi jutukat sorti. Vaiksed, kinnised tüübid.

Istun autosse.

„Kui kaugel helikopter meid ootab?”

Ta vaatab silmi kissitades kella.

„Jupp maad.”

„Tahtsin lihtsalt teada, kas sinnasõit võtab tunni. Kaks? Mõtlesin vahepeal väikese uinaku teha.”

„Ma arvan, et pooleteise tunniga oleme kohal.”

Ta käivitab mootori ja sõidab kiirteele. Vaatan oma mobiiltelefoni, ikoonid kaovad üksteise järel ekraanilt. Saadan poistele kiirustades SMS-i. Valin välja Andersi numbri. Panin telefoni temast ekstra koleda pildi, kus tal on ees laste roosad päikeseprillid. Nii on vähem valus tema nime näha.

Tere! Palun loe Nissele ja Siggele ette: Nägemist, minu kallid, igatsen teie järele, hakkan nüüd oma raamatut kirjutama, teen pikki jalutuskäike ja näen võib-olla põhjapõtra või rebast. Armastan teid tohutult, loodetavasti on teil issiga Kreekas tore, näeme jälle kodus.

Kalli! Emme

Ma tean, et neil pole Andersi juures häda midagi ja nendele on oluline mõlema vanemaga koos olla. Seda ütleb mulle loogika. Süda ütleb hoopis midagi muud. Pean otsekohe ükskõik mille muu peale hakkama mõtlema, tõrjuma eemale mõtte, et ma poisse tükk aega ei näe. Teen südame kõvaks ja püüan millelegi muule keskenduda. See on ainus võimalus, kuidas suudan üldse hingata. Peletan mõtte lastest eemale kohe, kui see jälle pähe tuleb. Võtan välja Rootsi Turismiliidu paberid.

Majavalvur Euroopa viimasel kГµnnumaal

Majavalvuri töö on vabatahtliku iseloomuga ja hüvitis selle eest väike, ent pakub atraktiivset võimalust viibida pikemat aega tundrus ning kohtuda toredate matkajatega. Enamasti hindavad külastajad head teenindust väga kõrgelt. Sageli piisab vaid väsinud külastajate südamlikust tervitamisest ja mahlaklaasist, et tundrumajakeses veedetud aega meeldejäävaks muuta.

Ráhnukka ümbruskonnas majavalvurina töötades ootab s