Saatuslik merereis
Lone Theils
Tempokas ja osavalt komponeeritud põnevik, milles segunevad Põhjamaade ja Briti krimikirjanduse parimad traditsioonid. Inspireeritud tõestisündinud juhtumist. Aastal 1985 kaovad ühelt Inglise laevalt jäljetult kaks taani tüdrukut. Aastaid hiljem ilmub vanast Inglise rannakülast leitud kohvrist välja tüdrukutest tehtud foto. Taani ajalehe Globalt Londoni korrespondent Nora Sand otsustab asja põhjalikumalt uurida ja sõidab Taani tüdrukute kireva taustaga tutvuma. Peagi puutub ta kokku koletu sarimõrvariga, kes kannab eluaegset vanglakaristust kurikuulsas Wolfhalli vanglas. Sündmused arenevad peadpööritava kiirusega ja peatselt tuleb Noral ka enda elu pärast karta. Taani kirjanik Lone Theils töötas 20 aastat ajakirjanikuna, põhiaja sellest Londonis Taani ajalehe Politiken korrespondendina. 2016. aastal kolis ta Taani, et pühenduda raamatute kirjutamisele. Päriselt toimunud sündmustest inspireeritud „Saatuslik merereis“ on Theilsi debüütromaan.
Lone Theils
Saatuslik merereis
Esimene peatГјkk
Kiilanev mees nägi välja nagu iga teinegi keskealine Aafrika kooliõpetaja. Tal olid jalas helehallid velvetpüksid ja seljas triigitud särk. Rahulikult ja metoodiliselt valas ta Earl Greyd lillelistesse portselantassidesse. Nora tundis kerget mandliõli- ja pesupulbrilõhna, kui mees üle väikse kriimulise kahhelkividest laua kummardus ja Nora tee sisse viisakalt piima kallas. Enda tassi pani ta kaks tükki suhkrut ja liigutas ühe korra lusikat. Siis alustas ta oma jutustust. Hukkamistest, vägistamistest, sandistamistest ja mõrvadest.
Lood koletutest vägivallategudest, mida tema oli koos teistega korda saatnud, sulasid Nora peas kokku. Üks häbitegu järgnes teisele. Koolilapsed vaatasid pealt oma õpetajanna massivägistamist, enne kui nad ise matšeetedega tapeti. Terved külad tehti maatasa, kuni mõrtsukad olid liiga väsinud, et kätt tõsta, ellujäänud pandi koos laipadega luku taha järgmise päevani, mil mõrtsukatööd jätkusid. Mees, kes omaenda turvalisuse huvides oli nõus esinema ainult härra Benni nime all, jätkas oma monotoonset kõnevoogu lõputult.
Nora pigistas teetassi. Ta tundis vastupandamatut tungi visata tulikuum tee sellele talitsetud mehele näkku. Et näha mingitki reaktsiooni, mõnd inimlikku vilksatust ilmetus näos. Tunnet. Kahetsust.
Ta talitses end. Mitte niimoodi ei tööta Nora Sand, nädalalehe Globalt väliskorrespondent. Ta kuulab, ta kogub informatsiooni ja ta kirjutab. Ta on professionaal.
„Mul on veel ainult üks küsimus,” ütles ta neutraalselt.
Mees vaatas teda pilgul, mis oli ammugi igasuguse inimlikkuse minetanud.
„Jah?”
„Miks? Miks sa seda tegid?”
Mees kehitas õlgu. „Miks mitte? Nad ei olnud paremat väärt. Nad olid prussakad ja meie tegime köögi puhtaks.”
Nora vabises kergelt. Ta kobas diktofoninuppu. Vajutas diktofoni kinni ja tõusis, veidi liiga järsult.
Pete, kes oli nurgas istunud, tõusis samuti, vahetas kaameral objektiivi ja hakkas tööga pihta.
Varjulised pildid mehest, kes nimetas end härra Benniks. Teravdamata pildid tema näost. Lähivõtted tumedatest kätest. Ehkki härra Benni käed olid puhtad ja küüned maniküüritud, tundus Norale, et näeb neil kuivanud verekorpasid.
Need olid pildid inimesest, kes oli vabaks saanud seetõttu, et oli otsustanud üles anda need, kes käsuahelas temast endast kõrgemal seisid. Härra Benn oli pääsenud läbi Briti asüülisüsteemi ja võis nüüd oodata rahulikku elu Lõuna-Inglise rannakülas, kus kõige suurem mäsu on arvatavasti iga-aastane karneval. Norat ajas iiveldama.
*
Pete tuli õue. Nora õngitses autovõtmed välja ja viskas Pete’ile. Mees püüdis need õhust kinni.
„Sina juhid. Mina olen täiesti läbi,” ütles Nora ja istus Pete’i kriimulise Ford Mondeo esiistmele.
Pete kergitas kulmu. „Ränk?”
Ta oli mees, kes ei teinud palju sГµnu. See-eest langesid need kaalukalt ja ilmselge austraalia aktsendiga.
Nora oleks tahtnud nii mõndagi öelda. Aga sõnad jäid kurku kinni.
„On ikka mingi piir