Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust

JГјrgen-Detlev von UexkГјll

Boris Uxkull

Avaldamiseks mittemõeldud päevikud on tihti suurepärased ajalooallikad. Eriti kui tegu on niivõrd murrangulistel aegadel kirjapanduga nagu Vigala mõisniku Boris von Uxkulli (snd 1793) päevikud, kus avaneb pilt Napoleoni sõdadele ja autori õpingutele ning reisidele tolleaegses Euroopas. Noore ratsaväeohvitserina osaleb Boris von Uxkull verises ja kurnavas sõjas, milletaolist Euroopa pole veel näinud. Ent sõjakoleduste kõrval suudab autor näha muudki. Tema lai silmaring ja huvi inimeste, ajaloo ja kultuuri vastu avaldub eriti raamatu teises osas, kus ta räägib oma ülikooliõpingutest. Oluliseks teemaks tõuseb autori suhtlus vastassugupoolega ja sellega kaasnevad arvukad seiklused. Üks tema järeltulijatest on selle teema järelsõnas kokku võtnud nii: „Mehed nagu Boris armastasid, nagu Casanova seda nii tabavalt formuleeris, „naisi kuni hullumeelsuseni, aga oma vabadust alati veelgi rohkem“. Selle deviisi järgi elavaid ei säästeta süüdistustest pealiskaudsuses, truudusetuses, kergemeelsuses, samuti nagu nende laitusest, kes siin maailmas ameteid ja väärikust kannavad ja jagavad. Aga pole leida ühtegi suurt seiklejat, kes poleks rõõmuga nõus seda hinda maksma.“

JГјrgen-Detlev von UexkГјll, Boris Uxkull

Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust

EessГµna

Minu vana-vaaronu parun Berend-Johann (keda kutsuti nimega Boris) Uxkulli sõjapäevik on üks väga vähestest asjadest Uexküllide perekonnaarhiivist, mis viimase 60 aasta sõdade ja revolutsioonide keerisest järele on jäänud. See on hallis pappköites raamat, mis kannab pealkirja „Journal militaire et stratégique des années 1812, 1813, 1814” ja on kirjutatud saksa, prantsuse ja vene keeles.[1 - Perekonnanime Uexküll erinevad kirjaviisid põhinevad katsetel vana-liivi kohanime Üksküla Daugava ääres (Üxküll an der Düna) eri keeltes foneetiliselt korrektselt edasi anda: Ikeskola (ladina), Uexküll (saksa), Uxkull (prantsuse), Yxkull (rootsi). Perekonna algne nimi oli von Bardewis. Muutus von Yxküll’iks toimus pärast Üksküla linnuse ja koha läänistamist Johannes de Bardewisele Riia piiskopi poolt aastal 1257.]

Ei sõjapäevik ega teised Boris Uxkulli märkmed, nagu „Reisipäevik 1818–1819” polnud kunagi mõeldud teisele lugejate ringile kui autorile endale ja võibolla mõnele tema lähedasemale sõbrale. Pärast Borisi surma aastal 1870 puhkasid need hästi valvatuna Vigala lossi perekonnaarhiivis ja vaid vähesed perekonnaliikmed teadsid nende olemasolust. 1905. aasta revolutsiooni ajal põles Vigala loss maha. Boris Uxkulli päevaraamatutest päästeti originaalidena sõjapäevik, reisipäevikud ja hulk kirju. Minu isa Berend (1879–1963) tõi oma vaaronu ülestähendused Vigalast Saksamaale ja lõpuks okupeeritud Berliinist Hamburgi. Ta tõlkis vene- ja prantsuskeelsed osad. Aga ta kõhkles kaua, kas ta peaks need oma esivanema väga isiklikud ülestähendused avalikkuse ette tooma. Kui ta seda veidi enne oma surma teha otsustas, tegi ta seda veendumusest, et need – ametlikust ajalookirjutusest puutumata, aga otse asjaosaliselt – valgustavad tolle aja poliitilisi ja sõjalisi sündmusi. Nad jutustavad sellest, kuidas saksa päritolu noor Vene ohvitser sõda läbi elas ja kõigest muust, mis sõja kõrval veel juhtus.

Et nende päevikupidaja vägagi privaatsete elamuste ja keskkonna ajaloolist tausta lugejale selgemaks ja arusaadavamaks teha, paigutati sobivatesse kohtadesse teises šriftis kaasaegsed kirjutised. Need põhinevad olulises osas Friedr. W. E. Mencki „Uuema kaasaja sünkronistlikul käsiraamatul” aastaist 1826 ja 1834. Vahemärkused on – et seda Mencki enda sõnadega öelda – „vastavuses tolle aja vaimuga hoolikalt läbi mõeldud ja seeläbi mitte vaimus, kuidas me oleksime pidanud mõtlema ja tegutsema, vaid nii nagu tollal tõepoolest mõeldi ja tegutseti tulenevalt sünkronistlik-kronoloogilistest asitõenditest ja aktidest”. Kaasa