Veri lumel. Veel verd

Jo Nesbo

VERI LUMEL. Olav Johansen on düslektikust palgamõrvar, kes kipub liialt kergesti armuma. Tal on käsil pikk armastuskiri, samal ajal töötab ta Oslo kõige mõjuvõimsama narkokuninga Daniel Hoffmanni teenistuses. Ühel päeval saab Olav aga pisut ootamatu ülesande – kõrvaldada Hoffmanni noor, kaunis ja truudusetu naine. Ta hakkab teda salaja jälgima, kuni juhtub vältimatu: ta armub temasse. Oslo kohal langeb laia lund ning see 1975. aasta talv tõotab pakase poolest veel kauaks meelde jääda. VEEL VERD. 1977. aasta augustis sõidab üks mees muust maailmast eraldatud külla Norra põhjaosas. Ta nimi on Ulf, tal pole pagasit, kuid ta väidab, et läheb jahile. Veetes aega saamide ja lestadiuslaste seas, kes järgivad vana kristluse tavasid, avastab ta enda jaoks kultuuri, mis on korraga külalislahke ja ainulaadne, abivalmis ja tundmatu. Küla kirikuteener Lea annab Ulfile kasutada vintpüssi ja jahitorni, kus südaööni paistev päike teda ärkvel hoiab, samal ajal kui ta rahutult Finnmarki monotoonset tasandikku jälgib. Tasapisi saavad aga Lea ja tema poeg Knut aru, et Ulf ei olegi jahimees, vaid hoopis ise kellegi teise saakloom. Ja jahimehed on juba teel.

Jo NesbГё

Veri lumel. Veel verd

VERI LUMEL

1.В PEATГњKK

Lumehelbed tantsisid laterna paistel kui valged vatitupsud. Sihitult ja teadmata, kas lennata üles või alla ning lastes end juhtida vaid põrgulikult jäisel tuulel, mis saabus Oslofjordi kohal lasuvast pimedusest. Nii need tuul ja lumi seal üheskoos keerlesid, tiirutades kail ööseks suletud laohoonete vahel pimeduses ringiratast. Kuni tuul tantsust tüdines ja partneri seina äärde maha pani. Seesama tuule vintsutatud tuhklumi oli nüüd tuisanud mehe kingade alla, keda olin just rinda ja kõrri tulistanud.

Mehe särgikraelt tilkus lumme verd. Ega ma lumest suurt midagi ei tea – nagu ka muudest asjadest –, aga olen lugenud, et pakasega tekkivad lumekristallid on hoopis isesugused kui sula-, tera- või paaklume kristallid. Et tänu kristallide erilisele kujule ja tuhklume kuivusele säilib veres hemoglobiini sügavpunane värv. Igatahes meenutas lumi mehe all mulle kuninglikku hermeliiniga ääristatud purpurkeepi nagu Norra rahvajuttudes, mida ema mulle lapsena ette luges. Emale meeldisid muinasjutud ja kuningad. Ju ta sellepärast mulle kuninga nime panigi.

Lehes kirjutati, et kui pakane peaks püsima uue aastani, tuleb 1975 kõige külmem sõjajärgne aasta ja jääb meile meelde kui uue jääaja algus, mida teadlased juba mõnda aega olid ennustanud. Aga no ma ei tea. Mina tean vaid seda, et mees, kes mu ees seisis, on õige pea surnud, sellest andis tunnistust tema värisev keha. Ta oli üks Kaluri meestest. See polnud isiklik asi. Seda ma talle ka ütlesin, enne kui ta kokku vajus ja müürile verise triibu jättis. Mitte et ma arvaksin, et tal sellest kergem hakkas, et asi polnud isiklik. Kui mind maha lastakse, siis eelistan, et asi oleks isiklik. Ja ma ei öelnud seda selleks, et ta mind kummitama ei tuleks, sest kummitusi ma ei usu. Mul ei tulnud lihtsalt midagi muud pähe. Oleksin muidugi võinud nagu tavaliselt suu pidada. Aga miski tegi mu järsku jutukaks. Vahest see, et paari päeva pärast on jõulud. Olen kuulnud, et enne jõulu otsivad inimesed rohkem üksteise seltsi. Aga no ma ei tea.

Ma arvasin, et veri jäätub lumele koorikuks. Aga lumi imas selle endasse, tõmbas sisse, peitis ära, nagu läheks tal seda endal vaja. Koju kõndides kujutasin ma ette, kuidas hangest tõuseb lumememm, mille surmkahvatu jääst naha all kumavad õrnalt veresooned. Ma helistasin telefoniputkast Daniel Hoffmannile ja ütlesin, et töö on tehtud.

Hoffmann oli rahul. Nagu tavaliselt, ei esitanud ta ühtegi küsimust. Ta oli kas õppinud mind usaldama nende nelja aasta jooksul, mil ma tema heaks märgi tööotsi olin teinud, või siis ei tahtnud ta midagi kuulda. Töö oli tehtud, miks peaks temasugune mees end selliste asjadega vaevama, kui ta maksis just selle eest, et tal oleks vähem vaeva? Ta palus mul järgmisel päeval kontorisse tulla, tal o