Г„ra mine iial tagasi

Lee Child

Pärast lumisest Lõuna-Dakotast alguse saanud pikaleveninud teekonda on endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher viimaks jõudnud Virginia osariiki. Tema sihiks on pealinnast Washingtonist lühikese bussisõidu kaugusel asuv sõjaväebaas, kus paikneb sõjaväepolitsei 110. üksus. Varem oli see Reacherile midagi kodutaolist. Reacher tahab siin kohtuda uue komandöri, major Susan Turneriga. Naise hääl oli talle telefonis sümpaatne. Kui Reacher kohale jõuab, selgub, et tema kunagises kabinetis istuv ohvitser polegi oodatud naisterahvas. Oma üllatuseks kuuleb Reacher, et Turner on äsja komandöripostilt lahti lastud. Suuri pahandusi on ka temal endal – teda süüdistatakse kuueteistkümne aasta taguses mõrvas. Ja iseäranis üllatavad teda järgmised sõnad: „Te olete jälle armees, major. Olete naha ja karvadega minu jagu.“ Kas tal tuleb tagasiminekut kahetseda? Või tuleb seda kahetseda kellelgi teisel? Briti kirjaniku Lee Childi Jack Reacheri sarja on saatnud üle maailma muljetavaldav edu. „Ära mine iial tagasi“ on kaheksas eesti keelde tõlgitud Reacherist jutustav romaan, eesti keeles viimati on ilmunud „Tõmbetraat“, „Tagaotsitav“ ja „Üks lask“.

Lee Child

Г„ra mine iial tagasi

Minu lugejatele, siiras tänumeeles

ГњKS

Viimaks pandi Reacher autosse ja sõidutati miili kaugusele motelli, kus ööadministraatori antud toa tunnusjooned ei üllatanud teda, sest ta oli selliseid tube varem tuhat korda näinud. Seina sees oli kärarikas soojapuhur, mille huugamine ei lase muidugi magada ja säästab omanikule elektrit. Elektripirnidki olid kõigis pesades vähese võimsusega. Oli õhuke vaip, mis puhastamise järel kuivab paari tunniga, et tuba saaks samal päeval uuesti välja üürida. Mitte et vaipa oleks sageli puhastatud. See oli tume ja mustriline, varjas ideaalselt plekke. Nagu ka voodikate. Dušš on kahtlemata nõrk ja nirisev, käterätikud viledad, seep väike, šampoon odav. Mööbel oli puust, üleni tume ja täkkeid täis, televiisor väike ja vana, kardinad halliks määrdunud.

Ei mingit üllatust. Ei midagi, mida ta poleks varem tuhat korda näinud.

Aga närune ikka.

Nõnda ei jõudnud ta veel võtit taskusse pista, kui juba pöördus ja naasis õue parkimisplatsile. Õhk oli külm ja veidi niiske. Südatalvine õhtu Virginia osariigi kirdenurgas. Läheduses voolas laisk Potomaci jõgi. Jõe idakaldal valgustas pilvi Washingtoni kuma. Riigi pealinn, kus oli teoksil nii mõndagi.

Teda siia toonud auto eemaldus parajasti. Reacher jälgis, kuidas tagatuled uttu hääbusid. Järgmisel hetkel kadusid need lõplikult, maailm jäi vait ja vagusi. Umbes minutiks. Siis ilmus üks teine auto, tarmukalt ja tuhinal, nagu oleks sel siht silme ees. See pööras parkimisplatsile. Eraldusmärkideta sedaan, tumedat värvi. Usutavasti riigiteenistuses. Otsis motelli kontorit, kuid riivanud esitulekiirtega Reacheri liikumatut kogu, muutis sedaan suunda ning sõitis hooga tema poole.

KГјlalised. Kavatsus teadmata, aga uudis on kas hea vГµi halb.

Kui auto peatus hoonega rööbiti, lahutas Reacherit sellest samasugune vahe nagu oma toast, jättes ta üksinda poksiringi mõõtu tühemiku keskele. Autost väljus kaks meest. Külmanäpistusele vaatamata kandsid nad valgeid liibuvaid T-särke ja säherdusi sportpükse, mida sprinterid jooksueelsetel sekunditel kintsudelt koorivad. Mõlemad mehed tundusid üle kuue jala pikad ja üle kahesaja naela rasked. Reacherist mitte palju väiksemad. Mõlemad olid sõjaväelased. See oli klaar. Reacher nägi seda nende soengutest. Tsiviilis poleks ainuski juuksur nii pragmaatiline ega jõhker. Turg ei võimaldaks.

Kaassõitja vantsis ümber autonina ja rivistus juhi kõrvale. Nad seisid tihedalt koos. Mõlemal olid jalas tossud, suured, valged ja vormitud. Kumbki polnud hiljuti viibinud Lähis-Idas. Ei olnud päevitust ega kissitamisest kanavarbaid, pilgus kurnatust ega stressi. Mõlemad olid noored, alla kolmekümne. Rangelt võttes oli Reacher nende isade põlvko