NГµiaprotsessid Eestis

Aarne Ruben

15.–18. sajandini toimus Euroopas tuhandeid nõiaprotsesse. Teistest eristuvaid inimesi kahtlustati läbikäimises kuradiga ja arvati, et nad täidavad saatana käske, et hävitada ristirahvast. Miks algas massiline arveteõiendamine just neil külma kliima aegadel, aga mitte näiteks keskajal, on siiani nüanssides veel selgitamata. Mälestused sellest suurest tragöödiast on muinasjuttude kaudu jõudnud meie aega välja. Nende sajandite jooksul kaotas nõiaprotsesside käigus oma elu hinnanguliselt sada tuhat inimest. Ka Eestis toimus suur hulk nõiaprotsesse. Teateid on 145 juhtumist, ent teist sama palju võis jääda ajalooallikatele saladuseks. Mitte kõik protsessid ei lõppenud hukkamisega, kuid kõik need häirisid talupoegade rahulikku elurütmi ja jätsid oma jälje, mis kandus edasi põlvest põlve. Selles raamatus on kirjeldatud toimunut säilinud allikate, rahvajuttude ja nende teoste põhjal, mis kirjeldavad toonaseid tagakiusamise doktriine. Selgub inimese mälu valikulisus: legendid olid leebemad kui tegelikkus nende taga.

Aarne Ruben

NГµiaprotsessid Eestis

Kui lugeda mõnest nõiast, kes peadpidi vee alla suruti, või kuradite küüsis olnud naisest või maarohte müütavast ämmamoorist… siis ma arvan, et me oleme kadunud romaanikirjaniku, mahasurutud luuletaja, mõne tumma ja kuulsusetu Jane Austeni või Emily Brontë jälgedel, kes jahutas oma pead nõmmedel ringi tormates või tegi tee peal lõustu, hullumas piinast, mida tema anne talle tekitas.

В В В В Virginia Woolf,

    „Oma tuba”, tõlkinud Malle Talvet

SAATEKS

Nõiaprotsessidest meie ajani on möödunud palju sajandeid ja inimkond on püüdnud sellest ajastust õppida. Lapsepõlve muinasjuttudest mäletame võlureid tule ümber tantsu vihtumas ja aegajalt mõnd kolpa katlasse pistmas. Me teame, et on olnud aegu, kui mustade pearätikutega vanad naised teadsid endeid ja oskasid sajatusi ja ütlesid, kes kellele mehele läheb. Aga kunagi olla olnud ka müstilisi võluprintsesse, maosõrmus sõrmes. Ja nõia-aegadest ilmub välja tume daam.

Milline oli olukord tegelikult? Miks „nõid” kujunes lendsõnaks, mida nii palju kasutati? Mis lugusid peidab arhiiv?

Kui küsida, kes oli nõid, võib vastata: nõid oli aitaja, kes lavastati pahatihti süüdi. Ta kutsuti kohale kusagilt kaugemalt, ta tuli ja pani oma jaheda käe murelikult kannataja laubale, ütles mõned sõnad ja jagas näpunäiteid, mille järgi talitada. Mõnikord luges ta hädalise voodi juures pikka regivärsilist loitsu.

„Kel käsi parandada, kel mõni haav: nõiad tulid, kes salvi, kes sarmiga,” öeldakse Geoffrey Chauceri „Rüütliloos” (238, 399)[1 - Esimene number sulgudes viitab siin ja edaspidi teosele kirjandusnime-kirjas, teine number osutatud leheküljele.]. Nii on see olnud juba aastatuhandeid. Sarm on nõiale alati vajalikuks osutunud.

Kuid vahel nõid keeldus tegemast seda, mida temalt oodati; juhtus, et taud laastas küla, vaatamata tema sõnumisele ja tema rohtudele; tuli ette, et nõid oli kedagi sajatanud kas pulmadele või varrudele kutsumata jätmise eest. Teisal tahtis ta tulla lapseristimisele või vanade naiste ketrusõhtule lapuliseks, kuid teda kardeti ta silmades peituva „võlu” pärast. XVI sajandil hulkusid ringi rändavad trikimeistrid, nemadki võisid karistuse alla langeda. Veel võidi nõia pähe kinni võtta lihtsalt rahurikkuja – mees, kellele miski ega keegi ei sobinud ning kes noris tüli mõne mõisa ametimehe, näiteks kupja, aidamehe või möldriga. Ning lõpuks võisid karjapoisid, õitsilised või vanad naised kõike, mis näis neile õudne või tundmatu, seletada laanes luusiva libahundiga.

Nõiaprotsesside teiseks osapooleks olid nõiakohtunikud. Allpool tuleb juttu nende varjatud vihast naiste vastu, kuid seesuguse misogüünia detailsemate põhjuste kohta pole andmeid säilinud. Nõid oli ühtlasi ka olend, kellega hirmutati lapsi ja see viib mõttele, et kohtunikke endid oli lapsepõlves hirmutatud.

„Nõiapro