Tuhk

Yrsa SigurГ°ardГіttir

1973. aasta jaanuariööl algas Islandi külje all Heimaey saarel ootamatu vulkaanipurse, mis mattis järgnevate päevade jooksul suure osa saarest laava ja tuha alla. Mitu aastakümmet hiljem, kui piirkonda välja kaevama hakatakse, leitakse ühe maja keldrist mitme mehe laibad – ja veel ühe mehe ilma kehata pea. Kunagise majaomaniku poeg Markús nõuab, et tal lubataks esimesena keldrisse minna. Advokaat Thóra Gudmundsdóttiri ülesandeks saab tõestada, et Markús pole sooritanud ei keldris ilmsiks tulnud võikaid kuritöid ega ole süüdi ka oma lapsepõlvesõbranna surmas. Tõde on maetud paksu tuha- ja ajakihi alla. Ýrsa Sigurðardóttir on Islandi krimikirjanduse üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid autoreid, psühholoogilise detektiivromaani vaieldamatu meister. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud tema romaanid „Kolmas märk“ ja „Kes teisele hauda kaevab“

SigurГ°ardГіttir Yrsa

Tuhk

Ma soovin tänada kõiki neid Vestmannaeyjari elanikke, kes mind aitasid, kui ma seda raamatut kirjutasin. Eelkõige tuleb esile tõsta Kristín Jóhannsdóttirit, kes oli mulle äärmiselt suureks abiks. Ka Sigurmundur Gísli Einarsson, Ólafur M. Kristinsson ja Árni Johnsen on oma abivalmiduse eest tänu ära teeninud, nagu ka Gísli Baldvinsson, kes on samuti Vestmannaeyjarilt pärit. Keegi neist pole mõne selle raamatu tegelase prototüübiks.

Selle raamatu pühendan ma oma kirjastajale Pétur Már Ólafssonile südamliku tänuga suurepärase koostöö ja tema lõputu kannatlikkuse eest.

В В В В Yrsa

Sissejuhatus

Ta oli tihti pidanud surma heaks pääseteeks. Täna tal aga sellist tunnet ei olnud, mis oli antud olukorras pigem halb. Kui tema isa oli pärast rasket võitlust vähiga surnud, oli ta endamisi juurelnud, mis on selle kõige mõte. Ta oli mõelnud sellest, kui lühike ja tähtsusetu on inimese elu, kui ainult asja põhjani tungida. Tema isa oli olnud nende väikese perekonna tugisammas, ent mitu kuud hiljem oli tal raske meenutada isa nägu, ilma samal ajal fotot vaatamata. Ja ometi oli tema olnud isale kõige lähedasem. Kui kiiresti võisid veel teised ta unustada? Pärast seda, kui lahkub ema, tema ise ja õde, ei mäleta isa enam keegi. Nagu poleks tema jalg seda maad kunagi tallanudki. See mõte oli täitnud ta kurbuse ja lootusetusega. Nüüd vaatas ta silma omaenda saatusele ja mõistis, et ka tema lugu jääb alatiseks jutustamata. Ta ei saa enam kunagi võimalust kõike südamelt ära rääkida, nagu ta oli kavatsenud. Ja keegi teine ei suudaks kõigest õigesti aru saada ega ära seletada neid sündmusi, mis olid viimasel ajal toimunud. Tema silme ees läks mustaks, kuid ta suutis end koguda. Ta teadis, et kui see juhtub järgmisel korral, ei jaksa ta enam vastu seista.

Kui ta ainult poleks nii nõrk ja segaduses. Siis suudaks ta teha vähemalt katset end kaitsta, selle asemel et siin niisama lamada ja lasta sellel kõigel juhtuda. Ilmselt oli talle antud mingit narkootilist ainet. Säärane uimasus ei saanud niisama tekkida. Öökapil oli tabletipurk, mida ta ise ei olnud sinna pannud. Silmi kissitades tundis ta ära, et need olid tugevad valuvaigistid, mis ta oli pärast viimast operatsiooni koju kaasa saanud. Purk oli kuude kaupa seisnud puutumatult rohukapis. Oli võimatu, et tema ise oleks selle sealt välja võtnud, rääkimata sellest, et ta oleks suures koguses tablette alla neelanud. Ta ei teadnud üldse, kuidas ta neid oli võtnud, kuid kõige tõenäolisem näis, et neid oli pandud varem tema toidu sisse. Ta tundis tablettide maitset hästi ja oli võimatu, et vein, mida ta jõi, oleks seda varjanud. Oksendamisest jäänud vastik maik suus tablette ei meenutanud, kuid see ei pruukinud midagi tähendada. Ta öökis jälle ja sulges silmad, kuigi kartis, et ei suuda neid enam uuesti avada. See mure osutus põhjendamatuks, sest silmad hüppasid iseenesest pärani lahti, kui tema kehale langes lämmatav raskus. Ühtlasi aga kattis tema silmad jääkülm käsi, mis need taas sulges.

Naise pulss kiirenes, kui teine käsi kangutas lahti tema suu ja kobav