Hävitatud

David Cronenberg

Kultusrežissööri David Cronenbergi esikromaan on intrigeeriv lugu kahest ajakirjanikust Naomist ja Nathanist, kes on üksteisele nii armukesed kui konkurendid. Naomi on süvenenud prantsuse filosoofide ja vabameelse seksuaalelu propageerijate Célestine ja Aristide Arosteguy juhtumi uurimisse. Célestine leiti oma Pariisi korterist mõrvatu ja moonutatuna. Aristide, keda kahlustatakse oma naise tapmises ja kehaosade söömises, on kadunud. Ekstsentrilise tudengi Hervé Blomqvisti vihjetele tuginedes asub Naomi meest otsima. Mida rohkem Naomi asja uurib, seda rohkem saab ta teada abielupaari kummalisest seksuaalelust, kuhu oli kaasatud ka mitmeid teisi inimesi. Samal ajal pildistab Nathan Budapestis vastuolulise ja ebaseaduslikult praktiseeriva kirurgi Zoltán Molnári tegevust. Kirurg oli varem Interpoli tagaotsitavate nimekirjas kahtlustatuna organikaubanduses. Pärast ühe Molnàri patsiendiga magamist nakatub Nathan haruldasse suguhaigusse nimega Roiphe. Nathan sõidab Torontosse, et kohtuda mehega, kes selle haiguse avastas. Üsna pea on Naomi ja Nathan ennast nii põhjalikult juhtumitesse mässinud, et terve nende elu muutub sürrealistlikuks teekonnaks ülemaailmsete vandenõuteooriate keerdkäikudesse.

David Cronenberg

Hävitatud

Carolynile

1

NAOMI OLI ARVUTIEKRAANIL. Või täpsemalt öeldes Quick Time’i akna ekraanil, Célestine ja Aristide Arosteguy väikeses ja armetus, õpetlasliku auraga korteris. Ka Naomi oli seal, istus nende vastas, kui nad külg külje kõrval Burgundia tekstiili või velvetiga kaetud vanal kušetil istusid ja kaameraväliselt ühe intervjueerijaga vestlesid. Valged plastkuularid kõrvades, oli ka Naomi niiviisi akustilises mõttes Arosteguy’de kodus. Ta tajus ruumi sügavust ning tunnetas õelikult-vennalikult klappiva paari sensuaalsete nägudega tarkade peade kolmedimensioonilisust. Ta haistis nende selja taga raamaturiiuleid ummistavate raamatute lõhna, tajus pöörast vaimset hasarti nendest hoovamas. Kaadris oli kõik fookuses – seda teevad video, väikesed CCD- või CMOS-sensorid, meediumi olemus, mõtles Naomi – ja nii võimendusidki toa sügavus, raamatud ja näod.

Célestine rääkis, Gauloise’i sigarett käes põlemas. Tema sõrmeküüned olid lakitud lillakaspunaseks – või hoopis mustaks, sest ekraan kaldub kõike fuksiinpunaseks muutma – ja ta juuksed olid sätitud kunstipärasesse sasikrunni, millest mõni lokkis kihar kaela peale keerdus. „Nojah, kui enam ihasid ei ole, siis oledki surnud. Ihalus ka mõne toote, tarbeeseme järele on parem kui iha puudumine üldse. Näiteks piisab ihast kaamera, ka mõne odava labase kaamera järele, et surma eemal hoida.” Jumalakartmatu naeratusega imesid need huuled sigaretti. „Muidugi, kui see iha on tõeline.” Kassilikule suitsu väljahingamisele järgnes itsitus.

Kuuekümne kahe aastane Célestine oli kuuekümne kahe aastase Euroopa intellektuaali, mitte mõne Ameerika Kesk-Lääne ostukeskuse kammija versioon. Naomit hämmastas Célestine’i mahlakus, tema stiilitunnetus ja dramaatilisus, see, kuidas naise ehete liikumine ja iseteadvalt sundimatu poos kušetil ühte sulasid. Naomi polnud kunagi varem Célestine’i rääkimas kuulnud – alles nüüd olid mõned intervjuud hakanud netti imbuma, loomulikult mõrva pärast. Célestine’i hääl oli kähe ja sensuaalne, tema inglise keel enesekindel ja mänglev, ent samas tapvalt täpne. Surnud naine kohutas Naomit.

Célestine pöördus loiult Aristide’i poole. Tema suust ja ninast keerlev suits suundus mehe suunas, nagu antaks edasi hõljuvat teatepulka. Mees hingas enne jutu alustamist, tõmmates suitsu alla, ning jätkas siis naise mõtet. „Isegi kui sa seda kätte ei saa, või kui saad, seda ei kasuta. Nii kaua kuni sa seda ihaldad. Seda võib näha imikute juures. Nende iha on raevukas.” Neid sõnu lausudes hakkas ta silitama lipsu, mis oli torgatud elegantse V-kaelusega kašmiirsviitri alla. Ta oleks nagu üht raevukalt nutvat imikut hellitanud ja see liigutus pais