Jäätisemüüja. Sari Moodne aeg
Katri Lipson
Soome kirjaniku Katri Lipsoni kauaoodatud teine romaan on nagu salapärane kangas, mille lõimelõngad põimuvad ümber „Jäätisemüüja” filmi. Romaani tegevustik leiab aset peamiselt 1940.–1960. aastate Tšehhoslovakkias. Käimas on filmivõtted ja režissöör on lagedale tulnud hullumeelse mõttega teha film stsenaariumita, et osatäitjatel poleks aimugi, mis nende tegelasi ees ootab. Näitlejad peavad oma tegelaste elulood ise välja mõtlema ja need ühtlasi ka läbi mängima. Mida enam nad rolli sisse elavad, seda hägusemaks muutub piir elu ja selle kujutamise vahel, kuni väljamõeldis seguneb tegelikkusega ja ühte pole enam võimalik teisest eristada. Raamat viib lugeja lõputule põgenemisele proua Nĕmcová majja, kinosaali, Prahasse ja Göteborgi ning viimaks postkasti juurde, kuhu saabub lakkamatult Milenale adresseeritud kirju. Katri Lipson (snd 1965) on elukutselt arst, kes on terve elu ka kirjutamisega tegelenud. 2008. aastal ilmus tema debüütromaan „Kosmonaut“, mis äratas palju tähelepanu ja võitis ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinna. Teos kandideeris ka Finlandia auhinnale. Lipsoni teise romaani edu ei jäänud esimesele alla, raamat pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu Kirjandusauhinna. Lipson üllatab uues romaanis uue stiiliga, aga seegi kord köidab ta lugeja tähelepanu jäägitult. „Jäätisemüüja“ väljaandmist on toetanud Euroopa Komisjon.
Lipson Katri
Jäätisemüüja
PГјhendatud tolliametnikule
TЕЎehhoslovakkia piiril 1976. aasta suvel
I
ELU KUJUTAMINE
„Poolas ei näinud ma ainsatki laipa, ei tsiviilelaniku ega sõduri oma.”
В В В В Leni Riefenstahl
Ma nõudsin näha stsenaariumi. Režissöör koputas endale sõrmega vastu pead: see on olemas ainult siin. Ma ei loobunud oma nõudmisest. Ta võttis pliiatsi ja paberi, kirjutas paar rida, meelega nii lohaka käekirjaga, et ma ei saanud millestki aru, peale kolme punkti viimase lause lõpus.
Ütlesin kohe: „Nad siis armuvad.”
„Miks te nii arvate?”
Ta võttis paberi tagasi, kortsutas kulmu: „Vaata aga, kolm punkti …”
Milleks meile stsenaarium? Mõistan seda, kui laman Täiskuu hotellis tema all kušetil. Ühest numbritoa poordile maalitud ornamendist on näha, et mingit müsteeriumi ei ole; kõik on nii kohmakas ja läbinähtav, et Jumala pärast hakkab häbi ja inimestest kahju.
Eile olid kõik minu peale vihased. Tuletõrje tuli sireenide unnates kohale. Hirmus kära:
„Kus põleb?”
„Mitte kuskil.”
„See on juba kolmas kord.”
„Mis siin jälle juhtus?”
„Preili Zachovalová lülitas tuletõrjesignalisatsiooni sisse enne, kui jõudsime teda takistada.”
„Meil on muudki teha, kui ilma mingi põhjuseta siia kihutada.”
Asjata proovisin end kaitsta: „Siin on kärsahaisu! Kas te tõesti midagi ei tunne?”
Nad ei kontrollinud isegi elektrijuhtmeid. Vaatasin nende kiivreid. Need olid kaetud Krimmi sõja aegsete mõlkidega. Nad sättisid juba minekule. Nõudsin, et nad ruumi üle vaataksid. Režissöör ütles: „Katsume nüüd kõik maha rahuneda.”
Ja tuletõrjujad: „Preili Zachovalová saab kindlasti aru, et kui selliseid asju liiga sageli juhtub, ei tule enam keegi appi, kui tõesti midagi juhtub …”
Käigu siis põrgu! Seal vähemalt põleb! Seal pole midagi segast!
Keegi kiusab mind. Keegi teab, et kõigist maailma asjadest kardan ma ainult kahte: tuld ja keskpärasust, ja tulekartuses ei ole midagi keskpärast! Kui ma oma garderoobi läksin, oli keegi seal kahtlemata tuletikke põletanud. Terve toosi. Surmkindlalt meelega. Kes teeks midagi sellist? Režissöör kinnitas, et mitte keegi. Vaatasin prügikasti, seal polnud midagi. Tikud ei haihtu ju pärast põletamist õhku, vaid muutuvad söeks. Miks neid siis prügikastis polnud? Ega põrandal? Üldse mitte kuskil. Keegi ei paneks ju põlenud tikke taskusse? Kui just ei taha mind niimoodi kiusata, et sellest ei jää mingeid tõendeid. Režissöör seletas, et võib-olla käis keegi garderoobis suitsu tegemas. Aga seal ei haisenud tubakasuitsu järel