Sume on öö

Ameerika kirjaniku F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) meistriteos „Sume on öö” (1934, eesti keelest esimest korda 1976) räägib ameeriklasest psühhiaatri Dick Diveri ja tema kaasmaalaste pillerkaaritavast elust 1920. aastate Euroopas. Lugejale avaneb pilt mitmekülgse seltskonna kirevatesse päevadesse ja öödesse, aga ka särava fassaadi taga peituvasse tühjusesse, kus hõljuvad nii mõnedki täitumata soovid. „Sume on öö” on mitmeplaaniline lugu täis vastandeid ja konflikte; teos, kus põrkuvad kõrged sisemised ideaalid ja välise maailma hiilgus. Fitzgerald oli kolme romaani ja umbes viiekümne pikema-lühema jutustuse autor, kui ta asus oma neljandat romaani kirjutama. Varasematest oli „Teiselpool paradiisi” toonud talle uue, sõjajärgse mäsleva ning elunautiva põlvkonna eestvõitleja ja populaarse kirjaniku kuulsuse, „Ilus ja neetu” kinnitanud tema mainet džässiajastu noorte satiirilise portreteerijana ja „Suur Gatsby” tõstnud ta selle sajandi ameerika suurkirjanike hulka. „Sume on öö” lõimetusaeg oli enneolematult pikk ja vaevaline, vaheaegadega kokku üheksa aastat. Kui romaan 1934. aastal ilmus, sai see väga leige vastuvõtu osaliseks. Loomulikult ei ole „Sume on öö” ei esimene ega viimane teos maailmakirjanduse ajaloos, millele hinnangu andmisega on eksitud. Üks esimesi seda mõistma oli Ernest Hemingway. Juba 1935. aastal kirjutas ta oma ja Fitzgeraldi toimetajale Maxwell Perkinsile: „Kummaline on see, et tema „Sume on öö” muutub tagasivaates ikka paremaks ja paremaks.”