Merirohi

Tiit Sepa

Salapolitseinik Synne sai raskelt haavata ning vaagub sõna otseses mõttes elu ja surma vahel. Tema pärast muretsev Hinno teeb haiglale suure annetuse. Selle raha eest muretsetakse haruldast ravimit, mille nimi on Merirohi. Selgub, et see on illegaalselt toodetud narkootilise toimega ravim. Kuigi rohi päästab Synne elu, käivitab see ettenägematute tagajärgedega sündmused. Laurise eksisamm viib Synne ja Hinno uutele jälgedele. Siis leiavad Hinno ja Synne haavatuna kraavi maha jäetud kena noore naise, kes amneesia tõttu ei mäleta oma eelnevast elust midagi. Synnel ja Hinnol tuleb tundmatuga juhtunus selgust saada. Jätkub ka nende koduse elu virvarr, juhtub nii kummalisi ja naljakaid seiku kui ka kurbi.

Tiit Sepa

Merirohi

1

Elasin Mõisakülas. Ma ei saanud ikka üle oma ängist, sest Synne sai raskelt haavata ja tema seisund oli endist viisi äärmiselt kriitiline. Näis, kas ta jääb ellu või mitte. Olin ka meeletult vihane Aini peale, kes oli mu kallist naist tulistanud ja tahtis ka mind lasta, kuid ma jõudsin temast ette. Mees põgenes ja teda ei saadud kätte. Kes teab, millisesse rotiurgu võis ta ronida. Võib-olla oli tal läheduses peidus auto ja ta põgenes sellega. Tema pruut Egle helistas ja küsis ega mina juhtumisi Ainist midagi ei tea. Mees polnud enam temaga ühendust võtnud ja see tundus noorele naisele kummaline. Siis sai ta teada, mida Ain oli teinud. Mina seda talle ei öelnud, aga jutud levivad kiiresti ja ilmselt kuulis ta õnnetusest kellegi käest. Egle vihastas korralikult ja kiirustas Synnet haiglasse vaatama, kuid nagu mind ei lastud tedagi minu armsa naise juurde. Mina ise kartsin, et Ain võib püüda ka mind tappa ja sellepärast kandsin relva kaasas. Võisin seda julgelt kanda, sest Synne oli mulle relvaloa hankinud. Mul oli see ennegi olnud, kui Vainule kolisin, aga see oli ammu aegunud. Nüüd ei saanud keegi mind loata relva kasutamise eest vastutusele võtta. Loomulikult oleks ma parema meelega ajanud läbi relvata taskus, aga sündmused olid meid nii sügavale kuritegeliku maailma asjadesse seganud, et ilma ma praegu ei saanud. Eks oli mind ka Synnega toimunu mõjutanud.

Kõik sõbrad olid Synne pärast masenduses ja kurvad. Priit helistas ja küsis, kas nad võivad mulle mõneks päevaks koos Valliga Mõisakülla tulla. Olin sealt oma ahastuses varju otsinud. Mitte et ma oleksin Kurrul kartnud, aga seal meenutas kõik mulle Synnet. See oli valus ja ma lihtsalt põgenesin sealt alatul kombel. Muidugi käisin ma ka Kurrul, kuid seal oli mul raske. Ma tundsin end halvasti kodus, mille olin koos Synnega endale ja kaaskondlastele loonud.

Mul polnud selle vastu midagi, et Valli ja Priit tahavad Mõisakülla tulla. Juhatasin igaks juhuks, kus mu salapüstol kodus peidus oli, sest ka Ain võis Kurrule minna, oli ta seal ju ennegi sageli käinud. Priit leidis relva üles ja nad läksid õhtuse bussi peale.

Helistasin Laurisele ja küsisin, kuidas temal läheb. Poja hääl polnud eriti optimistlik, aga ta ütles, et kõik olevat korras. Ma tundsin oma poega ju hästi ja mõistsin, et midagi oli tema eluga korrast ära ja ta polnud Sylviaga vist eriti õnnelik.

„Synne sai raskelt haavata,“ sõnasin. Enne polnud ma seda talle rääkinud. Ka Vainul ei teatud sellest veel midagi.

„Ku…ku…kuidas?“ kokutas poeg.

Seletasin talle, mis oli juhtunud. Lauris tundis Aini, oli temaga isegi sõbraks saanud, kuid nüüd pöördusid sõbratunded meeletuks raevuks ja ta lubas nooremehe ära tappa, kui peaks temaga kohtuma.

„Ära ole loll, Ain võib olla relvastatud ja sind tappa.“

„Hangi mulle siis relvaluba,“ kostis Lauris lihtsameelselt.

„See pole nii lihtne, kui sa arvad. Minul oli kunagi relvaluba ja mulle oli Synnel lihtsam uut luba taotleda. Katsu praegu igatahes ilma läbi ajada. Kui teda kusagil näed, siis helista kohe mulle või politseisse. Ain teab, mis ootab teda salapolitseiniku haavamise eest, ja ta teeb kõik, et mitte pikkadeks aastateks kinni minna,“ veensin poega. „Muidu lähed veel ise kinni,“ lõpetasin.

„Nojah.вЂ