Piirimaa

Arne Dahl

Tüdruku nimi on Ellen Savinger ja ta on kolm nädalat kadunud olnud. Sam Berger kardab, et tüdruk on langenud sarimõrvari ohvriks, aga enamik tema kolleegidest Stockholmi politseis ei taha teda kuulda võtta – kuni laipa ei ole, ei ole ka kuritegu. Siis satub Sam kokku salapärase Nathalie Fredéniga, kes näib juhtumist üllatavalt palju teadvat. Päevavalgele tuleb lugu, mille peadpööritavalt käänulised harud on Sami eluga kokku põimunud. Äkitselt saab kütist jahisaak ja hämaral piirimaal ootab tõde, mida liiga paljud soovivad varjata. Arne Dahl on pseudonüüm, mille all kirjutab kriminaalromaane stockholmlane Jan Arnald. Tema töid on Rootsis, Saksamaal ja Taanis korduvalt pärjatud krimikirjanduse parima romaani auhinnaga. Eesti lugejale on ta tuttav romaanisarjaga Stockholmi kriminaalpolitsei eriüksusest, nõndanimetatud A-rühmast (raamatusarjas „Mirabilia“ on ilmunud 6 raamatut). Lisaks on Dahli sulest ilmunud neljast raamatust koosnev sari, mis räägib Euroopa rahvusvahelisest politseiüksusest Opcop. „Piirimaa” on esimene osa kolmandast sarjast, mille peategelasteks on uurijad Sam Berger ja Molly Blom. See tempokas ja kaasahaaravalt sugestiivne põnevik avab lugejale uue külje Dahli rikkalikus loomingus. Uue sarja raamatute tegevus väljub traditsioonilise politseitöö raamidest ning viib lugejad palju lähemale nii ohvritele kui ka mõrvaritele. „Piirimaa“ on juba tõusnud rahvusvaheliseks bestselleriks ja sellest on saanud Arne Dahli edukaim romaan. Saksamaal on müüdud enam kui 150 000 ja Rootsis enam kui 100 000 raamatut. „Säravalt robustne stiil ja kohutav tempo, see raamat haarab teid esimesest reast alates ja ei lase enam kunagi vabaks.” –Peter James „Kui krimikirjanduses oleks magistriõpe, siis „Piirimaa“ peaks olema selle kohustuslik kirjandus. Mitte ilmaasjata ei nimetanud Rootsi üks suuremaid päevalehti seda romaani kõigi aegade parimaks Rootsi kriminaalromaaniks.“ –Geir Tangen

Arne Dahl

Piirimaa

I osa

1

Haavalehed värisevad. Ta kuuleb seda, kuigi jookseb läbi rinnuni ulatuva aasarohu, nagu pole eales jooksnud.

Enne seda kohta, kus aas avardub, muutub sahin eriti valjuks. Ta võtab hoo maha. Puud on ühtäkki nii pealetükkivad, et on tunne, nagu tahaks keegi mõnest teisest ajast sisse tungida. Aga siis ta komistab ja sahin muutub taas vaiksemaks. Selleks ajaks, kui ta tasakaalu tagasi saab, on eespool lehviv kuldkollane juuksepahmakas kõrge rohu sisse peaaegu ära kadunud ja ta peab veelgi rohkem pingutama, et mitte maha jääda.

On niisugune suvepäev, milletaolisi tuleb ette haruharva. Sulgkerged pilved lõikavad erksinisesse taevasse peeneid jooni, iga rohukõrs kiiskab isemoodi roheliselt.

Nad on jooksnud kaugele, kõigepealt bussipeatuse juurest üha üksildasemaks muutuvat teed mööda aasale ja nüüd vaevutajutava kauge veesillerduse poole.

Ta mõistab, et nii kiiresti joostes on võimatu paadikuuri näha, aga teab, et see on seal, rannaäärsete puude varjus, rohekaspruun ja inetu ja imeline.

Tema ees lehviv kuldkollane juuksepahmakas liigub nüüd aeglasemalt. Ta teab juba ette, et hämmastub, kui see pöördub. Ta hämmastub ikka ja jälle, tal ei õnnestugi eales hämmastumast lakata. Ja just siis, kui nurgelise profiili esimesed piirjooned nähtavale ilmuvad, kuuleb ta seda jälle.

Läheduses ei ole haabu. Ometi ei kuule ta äkitselt enam muud kui haavalehtede sahinat, millest saab sosin, millest saab laul.

Kuskil on keegi, kes tahab temast midagi.

Siis seisavad nad silm silma vastu.

Tal jääb jälle hing kinni.

2

Pühapäev, 25. oktoober kell 10.14

Haavalehed värisesid ja kuigi taevas oli vihmast pime nagu keskaeg, tundus habisevate lehtede vahelt välja tungivat natuke liiga vali sahin. Berger raputas pead, tõrjus kõik ülearused aistingud eemale ja tõi pilgu vägisi puulatvadest alla. Tema selga toetav puitsein, nii pehkinud, et tundus lausa pude, muutus kohe jälle rõskeks.

Ta heitis pilgu teistele varemetele, mis paistsid vaevu läbi tugevneva paduvihma. Iga hoone juures kükitasid