Auru juurde

Terry Pratchett

Niiske von Lipwig on mees, kellele ei meeldi raske töö. Kuna ta on Postiteenistuse, Mündikoja ning Kuningliku Panga juht, on tema panus muidugi eluliselt tähtis… kuid peamiselt saab ta hakkama sõnadega, mis pole õnneks kuigi rasked ja mida pole vaja kogu aeg õlitada. Elus olla meeldib talle aga väga ja just sellepärast on tal raske keelduda uuest tööst, mida Vetinari talle pakub. Kettamaailma kohale tõuseb aur, mida õhutab takka härr’ Simnel, sonimütsi ja arvutuslükatiga mees, kellel on väga huvitav suhe siinuse ja koosinusega. Niiske peab saama hakkama tavotiga, mida on tünnide kaupa, härjapõlvlastega, paksu töösturiga, kes teadaolevalt on alluvaid trepist alla visanud, ja väga vihaste päkapikkudega, kui tahab, et rong kogu täiega kraavi ei sõidaks… 240 lk

Terry Pratchett

Auru juurde

David Pratchettile ja Jim Wilkinsile, kahele suurepärasele insenerile, kes õpetasid oma poegadele uudishimu.

Auru juurde

Mittemiskit on raske mõista, kuid multiversum on seda täis. Mittemiski jõuab kõikjale, ta on millestki alati ees, ja tohutus mitteteadmise pilves ihkab mittemiski saada millekski, pääseda välja, liikuda, tunda, muutuda, tantsida ja kogeda – lühidalt öeldes olla miski.

Ja nüüd leidiski ta taevas triivides selleks võimaluse. Mittemiski oli millegi olemasolust muidugi teadlik, kuid see miski oli teistsugune, hoopis teistsugune, ja nii libises mittemiski vaikselt millegi sisse, hõljus alla, kõiksugu mõtted meeles, maandus õnnekombel kilpkonna seljas, väga suure kilpkonna seljas, ja kiirustas veel enam saama millekski. Ta tajus stiihiaid, nendest pole aga miski parem, ja korraga suutis ta nad kinni haarata! Sööt oli toiminud.

*

Kõik, kes on näinud Ankhi jõge, mis libiseb mööda kõikvõimalike jälkustega täidetud sängi, mõistavad, miks nii suur osa Ankh-Morporki elanike kalalisest toidust peab tulema Quirmi kalalaevastikelt. Et linnakodanikke ei tabaks kohutavad kõhuhädad, peavad Ankh-Morporki kalakaupmehed hoolitsema, et varustajad tooksid saagi linnast väga-väga kaugelt.

Parimate mereandide pakkuja Bowden Jeffriese jaoks olid need kakssada miili, mis lahutasid Quirmi kalasadamat tema klientidest Ankh-Morporkis, terve talve, sügise ja kevade kahetsusväärselt pikk maa, suvel aga oli see lihtsalt sulaselge õnnetus, sest siis muutus terve Suurde Linna viiv maantee – niivõrd, kui seda maanteeks sai nimetada – horisontaalseks kõrgahjuks. Inimene, kes on pidanud tegelema tonni palavuse kätte jäänud kaheksajalgadega, ei unusta seda kunagi: see hais püsib mitu päeva, käib sul igal pool järel ja tahab isegi magamistuppa kaasa tulla. Seda ei saa riietest iialgi välja.

Rahvas on väga nõudlik, kuid Ankh-Morporki eliit ja tegelikult ka kõik teised tahtsid Jeffriese kala, isegi kõige palavamal ajal. Kuigi Jeffries oli omaenda kätega ehitanud jääkeldri ja teine jääkelder oli valmimas, ajas olukord talle lihtsalt nutu peale.

Seda ütles ta ka oma sugulasele Relief Jeffriesele, aiapidajale, kes vaatas oma õlut ja lausus: „See on alati nii. Keegi ei taha väikeettevõtjat aidata. Kas sa kujutad ette, kui kiiresti maasikad kuuma käes plögakuulikesteks muutuvad? Ma võin sulle täitsa öelda: väga kiiresti. Pilgutad korra silmi ja ongi läinud, täpselt siis, kui kõik maasikaid tahavad. Ja küsi kressikasvatajatelt, kui raske on seda neetud kraami linna tuua. See vajub kohe ära nagu teise päeva jumalateenistus. Me peaksime valitsusele palvekirja saatma!”

„Ei,” ütles Bowden. „Mulle aitab. Kirjutame hoopis ajalehte! Niimoodi hakkavad asjad liikuma. Kõik kurdavad puuviljade ja köögiviljade ja mereandide üle. Vetinari peab väikeettevõtjate hädadest aru saama. Mille jaoks me siis mõnikord makse maksame?”

Dick Simnel oli kümneaastane, kui tema isa lihtsalt kadus nende pere sepikojas Sheepridge’is kõrgahjutükkide ja lendava metalli pilves, roosa auru sees. Teda ei leitudki selles kõrvetava niiskuse kohutavas hägus, kuid selsamal päeval vandus noor Dick Simnel oma isa jäänuste juur