Mees. Otse ja ausalt

Jesper Parve

Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu. Kes üldse on mees, millal saadakse meheks, millal ma võin öelda, et olen mees? Kes kurat oskab sellele küsimusele praegusel ajal Eestis vastust anda. Vanadel aegadel oli lihtne – olid kindlad asjad. Kes Vene sõjaväest tagasi tuli, oli mees. Siis oli aeg naine võtta, pere teha ja ülejäänud elu tööd rügada, et naine saaks kodus hakklihakastet ja kartulit vaaritada ning mees töö juures viina juua. Elu oli lihtne, sest ei teatudki muud viisi. Ei olnudki muud viisi. Aga oled sa kunagi üldse mõelnud, kes sa oled – oled sa mees või oled veel poiss? Oled sa mees, kes vastutab ja kellele võib loota? Või oled veel poiss, kes otsib abi ja kindlust teiste silmadest? Mehed, te valite hoolega autot, valite krunti, valite tööd, valite laenutingimusi. Olge head ja mõelge väga läbi ka see, kellega soovite oma elu koos veeta. Sest hea naine võib tõsta sind kõrgustesse, kuid halb tirida põrgusse. Hea avab sinus uskumatu potentsiaali ja vaimu, halb tapab igasuguse loovuse ja väe. Sellega, kelle valite enda kõrvale, veedate loodetavasti koos kogu oma ülejäänud elu. Nii et ikka valige, kui muidugi on veel võimalus valida. Endine profikorvpallur Jesper Parve ütleb, et ta vist on lõpuks leidnud oma tee. Ta on palju uurinud mehe väge, meheks olemist ja meheks elamist ning jagab nüüd selles raamatus oma kogemusi ja juhtumisi. Jesper rõhutab, et siin on kirjas tema lugu ja mõtted, mis teda on aidanud. Sinul, lugeja, on oma lugu!

Toimetanud Inge Pitsner

Kaanefoto Terje Talts

KГјljendanud Lauri Tuulik

В© Jesper Parve, 2017

В© Kirjastus Pilgrim, 2017

ISBN 978-9949-621-15-6

ISBN 978-9949-621-51-4 (epub)

TrГјkk: Tallinna RaamatutrГјkikoda

ALGUS

Olen enamiku ajast oma elus ajanud taga midagi, millele ei osanud pikka aega anda ei seletust ega nime. Noorena öeldi koolis ja kodus, et rohi ei ole teisel pool rohelisem ja ärge uskuge sellesse muinasjuttu. Soovitati ikka olla tore ning sõnakuulelik ja teha täpselt nii, nagu õpikutes kirjutatakse. Aga nali seisneb selles, et minu nooruses veedetud aastad välismaal näitasid seda, et tihti oligi rohi mujal rohelisem ja on paljudel juhtudel siiamaani. Kuid seda poleks ma kunagi teada saanud, kui ma ei oleks läinud kontrollima. Ja see otsija ning seikleja on siiamaani sügaval mu sees alles.

Viimase seitsme aasta jooksul olen rännanud läbi pool maailma, kujunedes läbi nende seikluste just selliseks, nagu olen praegu. Ja nagu nooruses, olen tegelikult siiamaani kõige õnnelikum teel olles. Olgu selleks mõni reis, uus kogemus, uued inimesed või uus õppetund elust. Olen aru saanud, et ega ma kunagi sinna ei jõuagi, aga vähemalt olen pidevas liikumises, mis hoiab mind elus ja värskena.

Vanusega on tulnud mõistmine, et see, mida olen taga ajanud, on vabadus. Vabadus kõikidest jamadest, mis meid seovad kätest ja jalust ning mis meile mitte midagi tegelikult ei anna. Mis muudavad meie igapäevaelu rutiiniks. Ma arvan, et paljud mehed nõustuvad minuga. Ent selleks, et oma elus vabadust saavutada, peab sul olema munasid. Suuri munasid, et eksida, sest kogemused tulevad tihti vaid sel teel.

Olen palju uurinud mehe väge, meheks olemist ja meheks elamist. Praegusel eluetapil üritan seda kõike ka reaalsesse ellu kohandada. Õpin ürgset mehelikkust segama tänapäevaste arusaamadega isaks ja kaaslaseks olemisest. Praegu pakub see mulle enim põnevust ning avastamisrõõmu, kuid kunagi ei tea, millal kõik tuttav tuleb jälle natukeseks maha jätta, elukaaslane ja laps seljakotti panna ning taas laia maailma rändama minna. Praegu aga olen õnnelik just siin, Eestimaal.

Kunagi oma kahekümnendate eluaastate lõpus ülikoolis õppides lausus üks väga lugupeetud professor: „Kui te ei ole ennast 30. eluaastaks leidnud ega tea, mida oma eluga peale hakata, siis te seda ka arvatavasti ülejäänud elu jooksul ei tee.“ Mida kuradit??? Kuidas saab öelda noortele täis elujõus,