Lenin. Venemaa vГµrgutamine

Leonid MletЕЎin

Varrak

Leonid Mletšinit (snd 1957) tunneb eesti lugeja kui kirjastuses Varrak ilmunud raamatute „KGB”, „Välisministrid”, „Brežnev” ja „Andropov” autorit. 2013. aastal Tartus Prima Vista festivalil vastas Mletšin küsimusele, millist oma raamatut ta soovitaks järgmisena tõlkida: „See võiks olla „Lenin. Venemaa võrgutamine”, mis ilmus 2011. aastal. Seda kirjutama hakates avastasin teatud üllatusena, et raamatuid Leninist on küll palju, aga korralikku käsitlust vene autoritelt ei olegi. Leninist kirjutades on keskendutud tema tegevusele revolutsionäärina, teda on nähtud partei vaatevinklist. Kellelgi aga pole olnud eesmärki näidata, kui sügavalt Lenini ning tema lähikondsete ideede ja tegude mõjul inimene ja ühiskond tegelikult muutusid.” Mletšini „Leninis” näeme Leninit ennast suhteliselt vähe. Pildi juhist loob „õukond” – Lenini võitluskaaslased ja kaasajooksikud. 304 lk

Leonid MletЕЎin, Varrak

Lenin. Venemaa vГµrgutamine

Autorilt

Võrgutamine on ülim kunst, milleni küünivad vähesed.

Vladimir Iljitš Lenin oli kahtlemata kõige väljapaistvam Venemaa võrgutaja XX sajandil. Sündinud poliitikuna oli tal külluslikult energiat, kirge ja mõistust. Ta pühendas kogu elu ühele eesmärgile – võtta riigis võim, oodata ära maailmarevolutsioon ning ehitada üles kommunistlik ühiskond.

Mitte keegi ei osanud nii täpselt olukorda hinnata, masside meeleolusid tabada ja oma poliitikat muuta. Ta ei häbenenud tunnistada endale oma vigu, ei kartnud kõrvalekaldeid ja järske kursimuutusi – vahel lausa sada kaheksakümmend kraadi. Igatahes dogmaatik ta küll ei olnud! Nagu ütles kunagi Ungari filosoof György Lukács: „Leninism on marksismi sobitamine keskkomitee järjekordse pleenumi otsustega.”

Veel üks Lenini edu komponent oli tema erakordne võime veenda ümbritsevaid inimesi oma õigsuses ja värvata liitlasi. 1917. aasta sügisel lubas ta Venemaale just seda, millest unistas rahva enamik. Ühtedele rahu, ja otsekohe. Teistele maad, ja tasuta. Kolmandatele – korda ja tugevat võimu selle kaose ja hävingu asemele, mis oli tulnud pärast Veebruarirevolutsiooni. Ja kõigile kokku – elu korraldamist võrdsuse ja õigluse alusel. Nende loosungite võluväele oli võimatu vastu seista.

Kuid siin tekib küsimus. Venemaa on talentidest rikas. Seitsmeteistkümnendal aastal tegutses poliitikamaastikul palju silmapaistvaid tegelasi, andekaid riigimehi, kellele riigi saatus muret tegi. Ka need teised poliitikud said aru, mida nimelt ootab ja vajab revolutsiooniline Venemaa. Miks nad siis Leninist ette ei jõudnud? Miks nad ei pakkunud ise kevadel või suvel vene rahvale seda, mille oktoobris kuulutas välja Vladimir Iljitš, kui oli oma eelkäijad jõuga kukutanud?

Mitte ükski vastutustundlik Vene poliitik ei pidanud võimalikuks anda täiesti teostamatuid lubadusi. Nad mõistsid, et vene elu ümberkorraldamine nõuab palju aastaid pingelist tööd, see on aeglane ja raske. Ülesanded saavad lahendatud järk-järgult, sammhaaval.

Kui käib sõda, siis ei saa lihtsalt tääki maasse lüüa ja koju minna. Tarvis on sõlmida rahu ühel ajal liitlastega, kellega koos on kolm aastat ühise vaenlase vastu võideldud…

Maareformiks ei olnud aeg mitte küps, vaid üliküps! Aga mis põhimõtetel maa ümber jagada? Ära võtta seda ei saanud – see oleks olnud seadusvastane.

Välja osta? Aga mis raha eest? Ja kuidas reformi käigus Venemaa üpris edukat põllumajandust mitte ära hävitada?..

Kõik see nõudis tõsist uurimist ja pikki arutelusid, lõpliku vastuse aga pidi andma parlament, asutav kogu, mida sõja ajal polnud samuti lihtne kokku kutsuda…

Kuid keegi ei läbenud oodata! Kärsitus oli see, mis seitsmeteistkümnendal aastal kirgi küttis. Ja Lenin kustutas selle janu, lubades muuta kõike korraga. Ei tea, kas ta ka ise uskus, et kui võtta pankuritelt raha, mõisnikelt maa ja vabrikantidelt tehased ning kehtestada turu asemel plaan, saab jalamaid elu muuta ja maa õnnelikuks teha, kuid teisi t