Sisemaa

Arne Dahl

Kui endine uurija Sam Berger silmad lahti teeb, ei ole tal aimugi, kus ta viibib. Ta leiab end üleni valgest märkideta maailmast. Aga siis ilmub tema kõrvale endine kaitsepolitseinik Molly Blom ja Bergerile saab selgeks, et nad on jooksus õigusemõistmise eest, mis ei mõista õigust. Põhja-Rootsi inimtühjal sisemaal redutav detektiivipaar saab ootamatu ülesande, mis meenutab Sam Bergerile üht ebameeldivat juhtumit minevikust. Kas tookord mõisteti mõrvas süüdi ikka tõeline süüdlane? Pealtnäha lihtne ülesanne vestelda ühe hüsteerilise vandenõuteoreetikuga võtab ehmatavalt tõsise ja isikliku pöörde. Arne Dahli menuka põneviku „Piirimaa” järg „Sisemaa” on närvekõditav retk pimeduse jääkülma südamesse. „Intensiivne, järskude ootamatute kurvidega, kohati pisut irooniline, kuid äärmiselt kaasahaarav. Elamus on suurepärane.” Jaan Martinson Arne Dahli põnevikust „Piirimaa” Arne Dahlilt on eesti keeles varem ilmunud „Piirimaa” ja kuus teost raamatusarjas „Mirabilia”.

Arne Dahl

Sisemaa

I osa

1

В В В В Komissar DesirГ© Rosenkvistile

Esimest korda kuulsin seda häält kaks kuud tagasi. Seda on raske kirjeldada. See kõlab nii, nagu oleks seina sees keegi. Hääl kostab nagu ei seest ega väljast ja see ei kõla inimese moodi. Aga politsei oletus, kui paar mundris noormeest nädal aega tagasi siin käisid, tundub nüüd, kus ma olen jõudnud seda seedida, peaaegu solvav. Siis ma ei teadnudki, mis on majasikk.

NГјГјd tean.

Majasiku vastsed elavad kuivas okaspuus väga kaua, kuni kümme aastat, enne kui nukkuvad ja välja tulevad. Puit muutub seest täiesti õõnsaks, kuigi on pealtnäha terve. Ainus võimalus majasiku vastsetest lahti saada on kahjustatud puit põlema panna või hoonesse mürkgaasi lasta.

Ja nad teevad häält, selgesti on kuulda, kuidas vastsed laudu järavad. Nad ei ole väljas ega sees; nad on pimeduses.

Aga see hääl, mida mina kuulsin, pole see. Kui mul just ei ole oma isiklikku kurja majasikku. Sest mul on tõesti selline tunne, nagu keegi jahiks mind.

Ma elan väga üksildases paigas. Juhuslikult ei satu siia mitte keegi, mitte ükski äraeksinud automatkaja, uudishimulik majaostuhuviline ega raudmehevõistlustega lõõgastumist teesklev firmajuhtide grupp. See-eest on siin loomi, ja mu esimene mõte oli muidugi see, et mõni eksinud põhjapõder või ehk koguni tavaline põder tungis tarast läbi ja on nüüd minu külmakindlate püsilillede kallal. Aga peenras ei olnud jälgi ja tara oli terve. Ja ma tean, et mitte kumbagi liiki põder ei saa sellest tarast üle; just selle mõttega ma nii kõrge tara ehitada lasingi.

Niisiis ei saa tegu olla Гјhegi muu loomaga peale inimese. Ka inimesed vГµivad olla ebainimlikud. VГµiks kГјsida, kas maakera miljonitest loomaliikidest just meie nimel pole ebainimlikkuse maailmarekord. Kuigi just meie peaksime esinema inimlikena.

Pealegi arvavad teadlased, et me oleme avastanud kГµige rohkem vaid poole maailmas olemas olevatest loomaliikidest.

Siiski on see, kes mulle ligi hiilib, ilmselt inimene. Ja pole võimalik, et see mees – ma eeldan, et tegu on mehega – viibib siin kiltmaal mingi muu eesmärgiga. Nüüd on lumi maha tulnud, olen lumevaipa uurinud, aga pole leidnud mingeid tõendeid ega isegi mitte jälgi, mis ei oleks minu enda omad. Siiski tean ma, et miski on teoksil; miski on kogu aeg teoksil.

Keegi luurab mind.

Ma olen Pimeduses.

Üheksateistkümnendal sajandil peeti kõiki kammitsetud, vabadust ja õiglust ihkavad naisi hüsteerikuteks, ja kahjuks ei ole me tänapäeval kuigi palju kaugemale jõudnud. Ma tean, et politsei on mulle juba ammu hüsteeriku sildi külge riputanud, kuigi te vist peidate selle arvamuse niisuguste mõistete taha nagu „protsessija” ja „vandenõuteoreetik” ja kindlasti on teil mõni sobiv neuropsühhiaatriline diagnoos juba valmis vaadatud. No soovin teile siis edu, loodetavasti jääb see diagnoos teile kurku kinni, kui te mu räsitud laiba kohale kummardute.

Sest sel mehel on kurjad kavatsused.

Mind teeb tГµesti kurvaks, et keeg