Paul Erikson

Adolf Kraan

„Paul Erikson“ on autori Adolf Kraani (1896-1992) eluloolistel andmetel põhinev ajalooline romaan. Romaan jutustab peategelase lapsepõlvest Narvas, koolipõlvest venekeelses algkoolis, spordiharrastustest spordi- ja karskusseltsi „Võitleja“ liikmena, järgnenud I maailmasõjast, sõjavangistusest Saksa- ja Prantsusmaal ning lõpuks Eesti Vabariigi algusaastaist. Spordilembese peategelase unistusele, saada Georg Lurichi eeskujul elukutseliseks maadlejaks, tõmbab kriipsu peale algav maailmasõda. Kraan käsitleb olude sunnil Läti Kütipolgus teeniva peategelase silme läbi I maailmasõja kulgu, Vene tsaari kukutamisele järgnevaid revolutsioonilisi meeleolusid sõjaväes ja vaesemates rahvakihtides, kuhu ta ka ise kuulus. Peategelase kõhklused, arutlused ning vaidlused omaaegsete probleemide teemal aitavad tal nii enda kui loodetavasti ka tänase lugeja jaoks selgitada seda, mis on elus oluline.

Lugejale autorist

Adolf Kraani „Paul Erikson” on autori eluloolistel andmetel põhinev ajalooline romaan. Adolf Kraan (rootslasest esiisa järgi Krahn) oli sündinud 19. augustil 1896. a. Narvas. Seal möödus ka tema lapsepõlv ja noorukiiga, kuni mobiliseerimiseni tsaariarmeesse Esimeses maailmasõjas, mille algus 19. augustil 1914. aastal langes kokku Adolf Kraani 18. sünnipäevaga.

Kõigest sellest – oma lapseeast, koolipõlvest venekeelses algkoolis, spordiharrastusest noorukieas spordi- ja karskusseltsi „Võitleja” tegevliikmena, järgnevast I maailmasõjast selle algusest kuni lõpuni, sõjavangipõlvest Saksa- ja Prantsusmaal, lõpuks Eesti Vabariigi algaastaist kirjutab ta oma silmaringist nähtuna selles 3-köitelises 4-osalises romaanis emotsionaalselt ja võimalikult realistlikult – tema sõnutsi on romaanis 95 % tõtt.

Olles noorukina spordilembeline, tegeles Ado jõuharjutuste ja maadlusspordiga, tema eesmärk oli saada elukutseliseks maadlejaks. Georg Lurichi üllas eeskuju sütitas mitmeid tolle aja noori. Algav maailmasõda tõmbas sellele unistusele kriipsu peale.

Olles teeninud läti kütipolgus, käsitleb ta üksikasjaliselt oma elamuste kaudu I maailmasõja kulgu, Vene tsaari troonilt tõukamisele järgnevaid revolutsioonilisi meeleolusid sõjaväes ja vaesemates rahvakihtides, kuhu ta ise kuulus.

Tema esialgsed kõhklused, arutlused ja vaidlused tolle aja probleemide üle aitasid tal selgitada tõde, läbielamised ja katsumused tegid teda tundlikuks ülekohtu vastu. Sõjas võis ta esineda kartmatu ja vapra sõdurina.

Saabunud I maailmasõja sõjavangilaagrist tagasi Eestisse, vaevles Kraan kaua tööpuuduses iseseisvas Eesti Vabariigis, oli juba meelt heites valmis minema vabasurma, millest päästis vaid õnnelik juhus. Sõbra abil leidis lõpuks tööd Kunda tsemendivabrikus, mis teda aga ei rahuldanud äärmiselt raskete töötingimuste tõttu. Sealt ta lahkus, minnes tülli oma tööjuhatajaga, hiljem leidis taas Narvas Kreenholmi manufaktuuri ametiühingus kirjutaja-sekretäri koha, tegutses seal ka ajakirjandusele artikleid kirjutades.

Adolf Kraan võttis osa ka II maailmasõjast, mobiliseerituna Nõukogude armeesse. Ta oli Narva linna pommitamise ajal 6. märtsil 1944. a. oma perekonnast (naisest ja tütrest) eemal Venemaal. Enne pommirünnakut viidi perekond evakuatsiooni korras Venemaale, kus neil õnnestus kohtuda. Adolf Kraani tütar suri noorelt – 20-aastasena – sõjajärgsel Venemaal kogetud nälja ja vintsutuste tagajärjel tuberkuloosi 1946. aastal.

Oma pärastsõjaaegse elu veetis Adolf Kraan Tallinnas. Ta oli II grupi invaliid ning töötas Tallinna Keskhaiglas öövahina. Suri südame isheemiatõve tagajärjel 96-aasta vanuses 25. novembril 1992. a. Adolf Kraan ja tema perekond on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

Autori lootused oma mälestusi kirjastada tema eluajal luhtusid peamiselt finantsraskuste tõttu. Puudus siis ka käsikirja põhjalik korrektuur, mida alles allakirjutanu, tema õepoja naine, asus toimetama.

В В В В Ester-Johanna Talussaar

Esimene osa

HOMMIK

1. Гњksi

Läbi väikese kitsaruudulise akna tu