Punane aadressiraamat

Sofia Lundberg

INIMESE ELLU MAHUB NII PALJU ARMASTUST, ÕNNE JA KURBUST. KUI ME AINULT VÕTAKSIME ENDALE AEGA, ET KUULATA Dorisel on 1928. aastast saadik olnud üks ja seesama aadressiraamat. Seal on kirjas kõik inimesed, kellega ta oma elus on kohtunud. Nüüd elab ta üksinda Stockholmis ühes Bastugatani korteris. Aadressiraamatus on enamik nimesid maha kriipsutatud, surnud, ning Dorise elus on ainsaks vahelduseks hooldustöötaja külaskäigud ja vestlused teisel pool Atlandi ookeani elava õetütre tütre Jennyga. Ühel päeval hakkab Doris aadressiraamatus olevatest sõpradest kirjutama. Et Jenny, kes ainsana teda mäletama jääb, päriks ka tema jutustused. „Punane aadressiraamat” on haarav lugu, mis kirjeldab suure kaasaelamisega elukogemust, mida üks vanem inimene endas kannab. See hõlmab ühte tervet elu ning viib lugeja kaasa reisile möödunud aegade Pariisi, New Yorki ja Stockholmi. Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. „Punane aadressiraamat” on tema debüütromaan, raamatu tõlkeõigused on müüdud 27 riigile kõikjal maailmas.

Sofia Lundberg

Punane aadressiraamat

Dorisele, taeva kГµige imelisemale inglile.

Sina andsid mulle Гµhku, mida hingata, ja tiivad, millega lennata.

Ja Oskarile, minu kauneimale aardele.

1

SOOLATOOS. RAVIMIJAOTUSKARP. Tops kurgutablette. Ovaalses plastkarbis vererõhumõõtja. Suurendusklaas, mille külge on kolme jämeda sõlmega seotud jõulukardina küljest pärit punane niplispitsist pael. Eriti suurte numbritega telefon. Punasest nahast kulunud aadressiraamat, mille kaardunud nurkade alt paistab koltunud paber. Ta paneb asjad hoolikalt köögilaua keskele. Need peavad korralikult rivis olema. Et helesinisele triigitud linasele laudlinale kortse ei jääks.

Siis natuke aega vaikust, kui ta aknast välja vihmast hallile tänavale vaatab. Inimesed tõttavad mööda, vihmavarjudega või ilma. Raagus puud. Asfaldil kruusane löga, vesi imbub sellest läbi.

Ühele oksale ilmub orav ja naise silmis vilksatab rõõmusäde. Ta kummardub ettepoole, saadab pilguga toda ähmast väikest olendit. Kohev saba käib küljelt küljele, kui loom nõtkelt okste vahel liigub. Siis hüppab ta teele ja kaob uusi seiklusi otsima.

Varsti peaks söögiaeg käes olema, mõtleb naine ja silitab kõhtu. Väriseva käega võtab ta suurendusklaasi ja hoiab seda kullast käekella kohal. Numbrid on ikka liiga pisikesed ja ta peab alla vanduma. Ta paneb vaikselt käed rüppe ja suleb hetkeks silmad, oodates välisukse juurest kostvat tuttavat häält.

„Doris, kas sa magad?”

Liialdatult vali hääl raputab ta järsku tukastusest üles. Ta tunneb õlal kellegi kätt, püüab enda kohale kummardunud noorele hooldustöötajale unesegaselt naeratada ja noogutada.

„Ma vist suigatasin natuke.” Sõnad jäävad kurku kinni ja ta köhatab kergelt.

„Võta, joo veidi vett.” Hooldustöötaja ulatab kärmesti klaasi ja Doris rüüpab paar lonksu.

„Aitäh … Vabandust, aga mul pole meeles, mis su nimi on.” Piiga on jälle uus. Vana läks ära, pidavat edasi õppima.

„Aga Doris, see olen ju mina, Ulrika. Kuidas sa täna ennast tunned?” küsib naine, kuid ei jää vastust ootama.

Seda ei tulegi.

Doris vaatab vaikides, kuidas Ulrika kärmelt köögis toimetab. Näeb, kuidas ta musta pipra välja võtab ja kuidas ta soolatoosi sahvrisse viib. Temast jääb maha kortse täis laudlina.

„Ma ju ütlesin, et ei mingit liigset soola,” ütleb Ulrika, toidukarp käes, ja vaatab talle rangel pilgul otsa. Doris noogutab ja ohkab, kui Ulrika kile ära rebib. Kaste, kartulid, kala ja herned kummutatakse kõik segamini pruunile keraamilisele taldrikule. Ulrika paneb toidu mikrolaineahju ja keerab osuti kahe minuti peale. Masin hakkab vaikselt surisedes tööle ja korteris levib tasapisi kalalõhn. Toitu oodates hakkab Ulrika tema asjades tuustima: paneb ajalehed ja posti lohakalt hunnikusse, võtab nõud nõudepesumasinast välja.

„Kas väljas on külm?” Doris pöörab pilgu õues valitsevale tihkele rõskusele. Ta e