Назад к книге «Armas Amalie» [Jorma Rotko, Jorma Rotko]

Armas Amalie

Jorma Rotko

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Jorma Rotko

Armas Amalie

Alguseks

Kõik algas nõnda, et meie autol purunes rehv tõesti halvas kohas Ülem-Baieris, nimelt piki Tegernsee randa kulgeval Seestrassel. See on päris kitsas tee, mööda sõita on võimatu ning meie sabas tuututas kirglikult kümneid autosid. Neis olid enamasti turistid, kes olid tulnud tutvuma Baieri pärliks nimetatud alpijärvega, nii nagu ka mina koos oma naisega.

Parkimiskohti polnud. Paremal paiknes järv, vasakul Leebergi mägi. Venisime tühja rehviga vaevaliselt edasi. Siis nägime järve kaldal suurt suvehoonet, mille seinal silt Haus Adlerberg am See.[1 - Adlerbergi maja järve ääres] Ilmselt mingi pansionaat või B&B. Selle ees väikesel parkimisplatsil seisis kaks autot, aga kolmas koht oli vaba. Ukerdasin parkimiskohale, mis muidugi oli mõeldud maja külalistele. Võibolla saame andeks, kui vahetame kähku rehvi ja kaome.

Majast tormas välja eakas mees, arvatavasti meid minema kihutama. Mehel oli seljas laitmatu ülikond ning ta ei paistnud selline nagu restorani uksehoidja, vaid rohkem tüüpilise saksa Herr Doktori moodi. Selgitasime oma muret ning palusime luba seal rehvi vahetada. Ta vaatas autot ja selle registreerimisnumbrit.

„Riigi märk EST. Olete niisiis eestlased?“

Гњtlesime, et tuleme Eestist, aga tegelikult oleme Eestis elavad soomlased.

Mees sai kohe hoogu juurde:

„Kas teate, et selle suure suvila lasksid ehitada üle saja aasta tagasi endale pensionipõlveks Soome suurvürstkonna kindralkuberner krahv Nikolai Adlerberg ning ta abikaasa krahvinna Amalie, kes oli pärit siit Baierist. Muidugi olete te krahv Adlerbergist kuulnud, ta oli Soome kindralkuberner koguni viisteist aastat?“

Noogutasin valelikult, et mitte häbistada ennast. Õieti teadsin ainult üht tsaariaegset kindralkuberneri, Nikolai Bobrikovi, ning tedagi vaid seetõttu, et ta mõrvati Helsingis.

„Kuulge, ma olen selle maja omanik, doktor Hans-Peter Lux. Oleks põnev vestelda soomlastega suvila ajaloost. Ma olen seda päris palju uurinud. Kas võiks teha niimoodi, et mina keedan meile kohvi sel ajal, kui te vahetate rehvi. Auto võib olla siin vabalt, praegu pole parkimisplatsile mitte kedagi tulemas.“

Sellest kujunes pikk Гµhtu ning ka pikk lugu.

1808–1814

Ning jälle sünnitas printsess Therese sohilapse!

Seekordne lapsega mahasaamine oli kiire ja valutu. Polnud midagi imestada, sest tegija oli kogenud. Printsess Therese Mathilde oli sünnitanud Thurn und Taxise suguvõssa juba seitse järglast ja lisaks ühe sohilapse. Nüüd sündinu oli teine Therese üsast tulnud sohitita, väike tütar. Bastard, nagu peenemad inimesed nimetavad.

Tütre, nagu ka ta aasta vanema sohivenna saamisloos oli Theresel olnud abiks tema kauaaegne armuke krahv Maximilian Emmanuel von Lerchenfeld. Printsess Therese ei võinud kuidagi sünnitada Thurn und Taxise vürstkonna pealinnas Regensburgis. Ta oli sunnitud reisima Darmstadti, koguni 40 saksa miili kaugusele, et mitte pakkuda Regensburgi latataradele kõneainet. Tema abikaasa prints Karl Alexander tõenäoliselt aimas üht, teist ja kolmandat, aga kuni fassaad on korras, siis on kõik korras.

Printsess Therese vaevas oma ilusat pead, et kuhu uustulnuk paigutada? Üks võimalus oleks olnud seesamune Darmstadti loss, kus maimukene oli ilmavalgust näinud. Lossi is