Vesiliiv
Malin Persson Giolito
Õhk on püssirohusuitsust hall ja hägune. Kõik peale minu on pihta saanud. Minul ei ole sinikatki. Djursholmi üldgümnaasium on haruldane koht, kus võivad ristuda miljonärivõsude ja getonoorte teed. Ühel maihommikul kohtuvad klassiruumis viis õpilast ja õpetaja. Kohtumine lõpeb traagiliselt. Üheksa kuud hiljem astub 18-aastane Maja kohtu ette. Kas ta on tõesti süüdi kõiges, mida prokurör ja ajakirjanikud talle süüks panevad? Ja kui tema ei ole süüdi, kes siis on? Kohtupõnevik „Vesiliiv” maalib Maja pilgu läbi pildi kolm nädalat kestvast kohtuprotsessist ja vaatab tagasi eelnenud sündmuste jadale. Miks ja kuidas läks nii, et Majast ja Sebastianist, kooli populaarseimast paarist, said koolitulistajad? Kes tegi midagi valesti või jättis tegemata? Kuidas on võimalik, et suhtest saab lõks ja need, kes peaksid hoolima, pööravad pilgu kõrvale? See on nüansirikas lugu armastusest ja reetmisest, süüst ja õiglusest, pealtnäha ilusa muretu nooruse pahupoolest, hoolimatusest ja kurbade tagajärgedega jaanalinnumängust. Teos pälvis 2016. aastal Rootsi parima kriminaalromaani auhinna.
Malin Persson Giolito
Vesiliiv
Klassiruum
Vasakpoolse pingirea juures lamab Dennis, seljas reklaampildiga T-särk ning jalas supermarketiteksased ja lahtiste paeltega tossud nagu ikka. Dennis on pärit Ugandast. Oma jutu järgi on ta seitseteist, aga näeb välja nagu paks kahekümne viie aastane mees. Ta õpib tootmisõpetuse harus ja elab Sollentunas ühes temasugustele mõeldud kohas. Tema kõrval on külili vajunud Samir. Samir ja mina käime ühes klassis sellepärast, et tal õnnestus pääseda meie kooli rahvusvahelise majanduse ja ühiskonnaõpetuse erikursusele.
Õpetaja laua juures on Christer, klassijuhataja ja isehakanud maailmaparandaja. Tema tass on laual ümber läinud ja ta püksisäärele tilgub kohvi. Amanda istub temast kõige rohkem kahe meetri kaugusel akna all radiaatori najal. Mõne minuti eest oli ta üleni kašmiir, valge kuld ja lahtised kingad. Teemantkõrvarõngad, mis ta leerikingiks sai, helgivad endiselt varasuvise päikese käes. Nüüd võiks arvata, et ta on porine. Mina istun klassi keskel põrandal. Minu süles lebab Sebastian, Rootsi rikkaima mehe Claes Fagermani poeg.
Siin viibivad inimesed ei sobi kokku. Meiesugused ei puutugi tavaliselt kokku. VГµibolla metrooperroonil, kui taksojuhid streigivad, vГµi rongi restoranvagunis, aga mitte klassis.
Ruumis on mädamunahais. Õhk on püssirohusuitsust hall ja hägune. Kõik peale minu on pihta saanud. Minul ei ole sinikatki.
Kriminaalasja B 147 66 kohtulik arutamine
Prokurör jt Maria Norbergi vastu
Esimene kohtunädal, esmaspäev
1
Kui ma esimest korda üht kohtumaja seestpoolt nägin, olin pettunud. Käisin klassiga seal ekskursioonil ja muidugi olin ma taibanud, et kohtunikud ei ole lokkis paruka ja keebiga küürakad vanamehed ja süüdistatav ei ole oranžides riietes hull, kellel on suunurkades vaht ja käte küljes ahelad, aga ikkagi. See koht oli midagi polikliiniku ja konverentsikeskuse vahepealset. Me sõitsime sinna renditud bussiga, kus oli mullinätsu ja jalahigi lõhn. Süüdistataval olid kõõmased juuksed ja viigipüksid ja väideti, et ta oli maksudega sohki teinud. Peale meie klassi (ja muidugi Christeri) oli kuulajaid ainult neli. Aga kohti oli nii vähe, et Christer pidi endale koridorist lisatooli tooma.
Täna on teisiti. Me viibime Rootsi suurimas kohtusaalis. Siin istuvad kohtunikud tumedatel mahagontoolidel, millel on kõrged sametiga kaetud seljatoed. Keskmise tooli seljatugi on kõrgem kui teistel. See on peakohtuniku koht. Teda nimetatakse eesistujaks. Tema ees laual on haamer, mille vars on nahaga kaetud. Iga koha juures on peenike mikrofon. Seinapaneelid paistavad olevat tammepuust ja mitusada aastat vanad, heas mõttes vanad. Istmeridade vahel põrandal on tumepunane vaip.
Publik mulle ei istu. Ma ei ole kunagi tahtnud Lucia olla ega talendikonkurssidest osa vГµtta. Aga saal on rahvast tГ