Taro. Mustrid ja vastastikmГµjud

Deborah Lipp

Tarokaardid on olemas olnud peaaegu kuussada aastat. Paljusid neil kujutatud sümboleid on salateaduste uurijad kasutatud hoopis pikemat aega. Päikese, kuu, jõgede, teeradade, mõõkade, koerte, pilvede jms kujutistes kajavad vastu iidsed arhetüübid. Tarokaarte ladudes saad ka sina selle iidse varamu kasutusele võtta. Sa ei toetu vaid omaenda piiratud võimetele ja vahenditele, vaid kasutad kõigi nende ressursse, kes on ladunud tarokaarte sadu aastaid. Sulle avanevad kollektiivse alateadvuse peaaegu lõputud teadmised. Raamat sobib nii algajatele kui ka edasijõudnud tarohuvilistele, kes soovivad oma ennustused sügavamaks ja nüansirikkamaks muuta, Ära piirdu üksikute kaartide tähenduste tundmaõppimisega, vaid avasta, kuidas lugeda kaarte nagu jutustust või poeemi! Aastaid kaartide vastastikmõjusid uurinud Deborah Lipp selgitab, milliseid mustreid kaardid võivad moodustada, kuidas muutub kaartide tähendus sõltuvalt asukohast, millist ladumisviisi eelistada ja mida teha ülemeeleliste võimete arendamiseks. Iga peatüki lõpetavad lihtsad, kuid tõhusad kodutööd, mis muudavad sind samm-sammult üha paremaks ennustajaks.

Deborah Lipp

Taro. Mustrid ja vastastikmГµjud

Sissejuhatus

Ma kohtasin oma sõpra Susanit 1982. aastal. Sel ajal toimusid minu elus järsud muutused. Ma olin just oma esimesest abikaasast lahku läinud, kolinud ema juurde ja vahetanud töökohta. Ma olin kakskümmend üks aastat vana, ent näis, nagu oleks mul selja taga pikk elu.

Kui me esimest korda kohtusime, võttis Susan oma tarokaardid ja ennustas mulle. Mul oli küsimusi oma eksabikaasa kohta ja üks kaart ennustuses näis teda kujutavat. Susan võttis selle kaardi, asetas laua keskele, segas ülejäänud kaardid ja ladus uuesti välja ─ tema kohta. Seejärel ulatas ta kaardipaki mulle ja lausus: “Nüüd pane sina minule.” Ma polnud kunagi varem kaarte ladunud, kuid õnneks oli see Aleister Crowley’ kaardipakk “Thoth” ja peaaegu kõikidel kaartidel oli mõni võtmesõna. Kui enamikus kaardipakkides on ainult suure arkaani kaartidel nimed (Surm, Päike jne), siis selles pakis iseloomustatakse (näiteks) mõõkade kahte kui rahu, karikate viit kui rahulolematust ja sauade kuut kui võitu. See oli justkui väike spikker ja ma sukeldusin kaartide maailma. Nii algas minu elu tarokaartide tõlgendajana.

Ma olen pärit perekonnast, kus mängiti sageli kaarte. Me alustasime harilike lastemängudega ─ “Valetamine”, “Linnade põletamine”, “Eesel” ─ ja läksime kiiresti üle põnevamate mängude juurde, nagu “Ärtuandmine”, džinn, “Oh põrgut” ja topeltpasjanss. Kaartide käes hoidmine tundub mulle loomulik ja nende segamine lõõgastab mind. Niipea, kui ma tarokaarte puudutasin, teadsin, et need on minu jaoks.

Ma ei jäänud Thoth’i kaartide juurde, sest pigem imetlesin kui armastasin leedi Frieda Harrise loomingut ning mulle ei meeldinud nendes kaartides tajutav kaootiline liikumine. Hankisin endale Rider-Waite’i kaardipaki (tänapäeval sageli tuntud Waite-Smithi kaardipakina, mis on maailmas kõige populaarsem) ja Eden Gray’ taroõpiku “Taro õppimine” (“Mastering the Tarot”, 1973) kasutatud eksemplari – see on raamat, mida ma endiselt soovitan.

Minu esimeseks ülesandeks oli “raamatust lahti saada”, nagu teatris öeldakse. Ma töötasin iga päev, et kaartide tähendusi meelde jätta, lapates kaardipakki nagu keeleõppekaarte, kuni mul oli iga kaardi kohta mõni sõna, nii otseasendis kui ka ümberpööratult. Edeni taroõpik on selleks ideaalne raamat, pakkudes lühidaid ja lakoonilisi, kuid siiski sügavaid tähendusi.

Tähendusi pähe õppides ma ka ennustasin kaartidega, algul raamatut lehitsedes ja iga kaardi tähendust otsides, seejärel uurides raamatut ainult siis, kui ummikusse sattusin. Ma panin kaarte endale ja oma õele, kes oli seitseteist ning asjast huvitatud, samuti sõpradele, keda see huvitas. Ka Susaniga jätkasime teineteisele kaartide panemist, ma õppisin nii iseseisvalt kui ka jätkuvalt temalt. Sestpea