Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua
Heinz Valk
"Ühtlase ilusa käekirjaga, imepeene tindipliiatsiga on paksu nahkkaantega kladesse kirjutatud üks lugu. Koletust pommiraginast sõjaaegses Gattšinas; kodusest praeliha-lõhnast Virumaa rehetoas; kibedast puudusest sõjajärgses Tallinnas. See on läbielatud ajalugu, mille on oma lastelaste jaoks paeluvalt taaselustanud üks siitkandi säravamaid vanamehi – Heinz Valk."
Heinz Valk
Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua
Minu kallitele lastelastele Sofiale, Konradile, Sanderile, Marile, Andreasele, Jakobile, Annile, Rihardile ja Tobiasele selle tГµestuseks, et ma polegi alati olnud vanaisa, vaid ammusel ajal ka nendetaoline jГµmpsikas.
Näputäis meenutusi, mis kinnitavad,
et inimese iseloom, tema väärtusmõisted
ning teod saavad alguse lapsepГµlves kogetust.
Paesel mullal kasvas vaid viis kidurat, põlvini ulatuvat tikripõõsast. Ei kaevu, ei kempsu. Kööki eraldas kambrist soemüür, mille pragudes alustas igal õhtul oma algelist, kuid sugestiivset viisijupikest kilk. Köögi seinal mõõtis aeglaselt tiksudes aega pirakas roosilise sihverplaadiga talukell.
Peentest palkidest seinad ei olnud kuigi soojapidavad, mistõttu välisukse kõrval järil seisev veeämber oli hommikuti jääkirmega kaetud. Kõik oli armetu ja vaene. Kuid selle-eest oli siin imeline ja õnnestav vaikus.
Me saabusime siia Venemaa sõjakoleduste eest Peterburi külje alt Gattšinast 1941. aasta kärekülmal talveõhtul, kui ma olin viieaastane.
Pommitamiste õudus oli minus nii sees, et veel pool aastat äratas mind öösel kord kella tiksumine, kord kilgi kriiksumine, kord seinapalkide naksatus pakase käes, ma puhkesin nutma ega suutnud rahuneda.
Nii kestis see varasuveni, mil kurnatud närvisüsteem võttis lõpuks vastu teate, et siiani Vene pommitajate undamine ei ulatu.
Aukülal, Lääne-Virumaa traditsioonilisel külaelul on siiani mu südames soe, päikeseline ja turvatunnet pakkuv koht.
Auküla oli mu armastus esimesest pilgust. Nüüd, kui ma kirjutan neid ridu, kujutlen, kuidas mu esiisad siin tegutsesid ja toimetasid, ja tunnen kurbust, et punavõim selle tervikliku ja harmoonilise maailma hävitas.
KГ•IK PUHA KANGED MEHED
Minu vanim teadaolev esiisa on Arjoma Johan, vanaisa vanaisa isa. Ta sГјndis aastal 1735 ja tema naine Ann 1742.
Perenimi Arjoma, mille saksa pastor Kadrina kirikuraamatusse kirjutas, peaks tõenäoliselt tähendama Harjumaad.
VГµimalik, et keegi Johani esiisadest tuli Virusse Harjumaalt, mis kГјlgneb Kadrina kihelkonnaga, ja sai seetГµttu niisuguse nime.
Võib-olla juhtus see pärast Liivi sõda, aga võib-olla pärast Põhjasõda. Mõlemal korral oli maa põhjalikult laastatud, talud tühjad ja Harjumaa vaene rannapoiss võis rammusate põldudega Virumaal otsida vabalt endale tühjaks jäänud talukoha.
Johani ja Anne 1775. aastal sündinud poja Tõnno ning tema naise Leno elukohaks on 1834. aastal märgitud Auküla.
Tõnnol ja Lenol sündis poeg Johann, kelle puhul väärib esiletõstmist, et 1835. aastal võttis ta endale perenime Walk. Toonases eesti keeles oli see välk ehk pikne. Kas viitab see välgusarnaselt nobedale tegijale? Või oli Johannil kõrtsis kakeldes välgulikult kiire rusikalöök? Ei ole võimatu ka seos ehtsa välguga, Johanni talule osaks saanud piksetabamusega.
Johanni ja tema naise Ann Schneideri koostööst 1853. aastal sündinud poeg Hans on juba minu vanaisa.
Hans kosis Vihula kandi Annikvere külast pärit Matleena Arnikase (Vaabu tütre), fotol nähtu põhjal üpris tupsis emanda, ja tõi ta Aukülla Anga tallu, mis asus vana külatuumiku keskel ning pidi seega olema juba sajandeid vana.
Minu lapsepõlves oli Anga vana pikk rehielamu veel täies elujõus, kuigi mitte enam minu suguseltsi käes. Hansu järel Anga peremeheks saanud August müüs nii Anga kui ka naise suguseltsist mingil moel päritud talud maha ning ostis Abja kanti endale vägeva suurtalu, mis andis välja pigem väikemõisa mõõdu.
Hans aga on jätnud endast Auküla pärimustesse arvestatava jäl