Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga

Jonas Jonasson

Viieaastaselt hakkas ta tööd tegema, kümneselt jäi ta orvuks. Kõigi eelduste kohaselt oleks ta pidanud veel mõnda aega Lõuna-Aafrika suurimas pilpakülas oma hurtsikus elama ja seejärel surema, ilma et keegi temast puudust tunneks. See on lugu Nombeko Mayekist ja tema elust. Saatus juhib ta Sowetost välja ja viib kokku väljakannatamatu inseneri, kahe väga sarnase ja väga erineva vennaga, kolme kahtlase otsustusvõimega (pehmelt öeldes ebaadekvaatse) Hiina tüdrukuga, salaagentide ja presidentidega. Saatusel on tema jaoks varuks ka suur, mitu megatonni kaaluv probleem. Oma teises raamatus „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga” klaarib Jonas Jonasson arveid rassismi, võimujanu, fundamentalismi, kompromissituse ja täiesti tavalise, igapäevase lollusega. Ta teeb seda huumori ja soojusega. Lisaks purustab ta lõplikult müüdi, et kuningad ei tapa kanu. 312 lk

Jonas Jonasson

Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga

Statistiline tõenäosus, et seitsmekümnendatel aastatel Sowetos kasvanud kirjaoskamatu avastab end kartuliautos koos Rootsi kuninga ja peaministriga, on üks neljakümne viie miljardi seitsmesaja kuuekümne kuue miljoni kahesaja kaheteistkümne tuhande kaheksasaja kümne vastu.

Seda eespool mainitud kirjaoskamatu enda arvutuste kohaselt.

1.В OSA

Geniaalsuse ja lolluse vahe on see, et geniaalsusel on omad piirid.

В В В В ALBERT EINSTEIN

1.В peatГјkk

Hurtsikus elav tüdruk ja mees,tänu kellele ta sealt pääseb

Mõnes mõttes olid Lõuna-Aafrika suurima slummi käimlatühjendajad õnnelikud inimesed. Neil oli töö, ja katus pea kohal.

Seevastu ei olnud neil statistiliselt võttes mingit tulevikku. Enamik neist suri varakult tuberkuloosi, kopsupõletiku, kõhulahtisuse, tablettide või alkoholi või nende kombinatsiooni tagajärjel. Mõni üksik eksemplar nägi oma viiekümnendat sünnipäeva. Näiteks Soweto latriinikontori ülemus. Kuid ta oli väsinud ja haiglane. Viimasel ajal loputas ta juba vara hommikul liiga palju valuvaigisteid liiga suure koguse õllega alla. Selle tulemusel oli ta kogemata kombel andnud nina pihta Johannesburgi omavalitsuse sanitaarosakonna esindajale. Kahver, kes võttis liialt sõna. Asjast kanti ette Johannesburgi osakonna juhatajale, kes järgmisel päeval kolleegidega hommikukohvi juues teatas, et on aeg B-sektori eest vastutav kirjaoskamatu välja vahetada.

Muide, see hommikune kohvitamine oli harukordselt meeldiv. Uue sanitaarassistendi tööle tuleku puhul pakuti torti. Noormehe nimi oli Piet du Toit, ta oli kahekümne kolme aastane ja pärast ülikooli oli see tema esimene töökoht.

Uus töötaja pidi Soweto-probleemi enda hooleks võtma, niimoodi olid asjad Johannesburgi omavalitsuses kord juba seatud. Viimati tööle võetu vastutusalasse kuulusid kirjaoskamatud, seda uue kolleegi nii-öelda karastamiseks.

Kas kõik Soweto välikäimlate tühjendajad olid tõepoolest kirjaoskamatud, seda ei teadnud keegi, kuid nii neid lihtsalt nimetati. Vähemalt koolis polnud neist küll keegi käinud. Ja kõik nad elasid hurtsikutes.

Lisaks oli neil räägitust arusaamisega üle mõistuse suuri raskusi.

*

Piet du Toit oli halvas tujus. Ees ootas esimene külaskäik metslaste juurde. Kunstikaupmehest isa saatis temaga igaks juhuks ihukaitsja kaasa.

Kahekümne kolme aastane noormees astus latriinikontorisse ja nurises otsekohe seal leviva haisu üle. Teisel pool kirjutuslauda istus latriiniülem, keda ta lahti laskma oli tulnud. Ja tema kõrval väike tüdruk, kes assistendi üllatuseks suu lahti tegi ja vastas, et sital olla paraku selline halb omadus – et see haiseb.

Piet du Toit kaalus sekundi, kas plika ehk pilkab teda, kuid see polnud ju ometi vГµimalik.

Ta jättis asja sinnapaika. Selle asemel ütles ta latriiniülemale, et too vallandatakse, sest kõrgemal pool on niimoodi otsustatud, kuid ta saab kolme kuu palga, kui hangib järgmise nädala jooksul vastutasuks äsja vakantseks muutunud töökohale kolm kandidaati.

„Kas ma võin tavalise käimlatühjendajana tööd eda