Neitsikivi
Michael Mortimer
Oled sa valmis nii pingeliseks lugemiseks, et 500 lehekülge tundub vähe?1769. aastal leiab Carl von Linné õpilane Daniel Solander Uus-Meremaalt midagi eriskummalist – niivõrd iseäralike omadustega kivi, et seda tuleb peidus hoida.Enam kui kakssada aastat pärast Solanderi surma helistab üliõpilasele Ida Nordlundile Nobeli auhinnatseremoonia päeval imelikes asjus tema vanaema Alma. Too palub Idal ühendust võtta Nobeli preemia laureaadi Anatoli Loboviga, et hoolitseda ühe salapärase sisuga laeka eest. Aga toimub midagi jubedat. Peagi mõistab Ida, et laegas on paljude sihtmärk. Ta peab Stockholmist põgenema.„Neitsikivi“ on kaasakiskuv mänguline põnevik salapärastest keemilistest elementidest, edevatest filmitähtedest, kadunud emast ja lähenevast ökokatastroofist. Raamat on kuueköitelise järjeromaani esimene osa ja räägib kolme põlvkonna naistest – Idast, ema Evast ja vanaema Almast. Neid kõiki ühendab hirmuäratav loodusteaduslik saladus, mille ilmsiks tulek ohustab kogu inimkonda. Selle peadpööritava müsteeriumi suudavad nad lahendada vaid siis, kui üksteist ajas leiavad.
Originaali autoriГµigused:
JUNGFRUSTENEN В© Michael Mortimer 2013
Originaali kirjastaja: Norstedts, Rootsi
See raamat on autorikaitse objekt ja seda raamatut ei tohi paljundada ega levitada mingil moel ei kaubandusvГµrgus ega ka kuidagi teisiti ilma kirjastaja nГµusolekuta.
TГµlge rootsi keelest: Maris SГµrmus
Toimetaja: Tiina Vihmar
KГјljendus: Polyready
Kaanekujundus: Liisi Joala
TГµlge eesti keelde В© Helios kirjastus OГњ
Г•igused teose levitamiseks Eestis kuuluvad Helios kirjastusele.
KГµik Гµigused tagatud В©
Helios kirjastus 2014
TrГјkk: Print Best
ISBN 978-9949-9526-3-2 (trГјkis)
ISBN 978-9949-9526-4-9 (epub)
PГјhendusega
E.S.E.P.I.A.-le
Kuna inimene on osa loodusest, on tema vГµitlus looduse vastu paratamatult vГµitlus iseenda vastu.
Rachel Carson
Siis elab hunt tallega Гјheskoos
ja panter lesib kitsekese kГµrval;
vasikas, noor lГµvi ja nuumveis on Гјheskoos
ning pisike poiss ajab neid.
Jesaja 11:6
Humanismi eristab looduse kaitsmisest vastuoluline sähvatus. Meie aja needus on see, et keegi ei julge näha selles valgust.
Oleg Kuznetsov „The Posthuman Era“
PROLOOG
Õnneks ei paistnud keegi neile tähelepanu pööravat. Nad olid omaette sinise saali ülemisel balustraadil, silmitsedes sealt Nobeli auhinnatseremoonia külalisi. Kui magustoit oli lõpetatud, võttis ka olukord laua taga teise ilme. Kuningas seadis end lauanaabriga rivi etteotsa, kui aukülalised aeglaselt trepist üles kuldsesse saali hakkasid sammuma. Laureaatide, ministrite ja aukandjate pikale rodule järgnes frakkides ja litritega kaunistatud värvilistes kleitides inimmeri, kellest oli raske ülevaadet saada. Kogu see trobikond ummistas peagi marmortrepi kuni teise korruseni välja. Just nagu selles rahvamurrus korra hoidmiseks mängiti taustaks tantsulist džässmuusikat. Tellisseintele projitseeriti hulgaliselt värvikirevaid liikuvaid laserpilte – lilledest inglid, puuvõrad ja lehemustrid –, mis keerlesid üha kõrgemale ning balustraadiservale lähemale.
Lobov tõmbas ruttu midagi taskust. See oli kilekott, mille sees paistis midagi neljakandilist – messingist pandlaga roheline laegas. Idale meenutas see vilksamisi üht vanemat tüüpi sirklikarpi, aga see oli laiem ja paksem ning tundus käsitööna valmistatud.
„Mis asi see veel on?” päris Ida.
„Tššš!”
Lobov vaatas ringi ja rääkis siis inglise keeles edasi, hääles selge vene aktsent.
„Sinu enda huvides on kõige ohutum, kui sa midagi ei tea. Hoia seda turvaliselt seni, kuni see palutakse sul mulle tagasi anda. Ilmselt kahe päeva pärast.”
Ida võttis laeka vastu, see oli ootamatult raske. Ta mõtles sellele, mida vanaema talle enne rääkinud oli – laegast ei tohi mitte mingil juhul lahti teha.
„Aga mis seal sees ometi on?” suutis Ida siiski erutatult küsida.
Lobovi ilme oli tГµsine.
„Ei, sa lihtsalt ei tohi seda näha.”
„Aga midagi pean ma ju ometi teadma? Ega see ei ole