Härra Fox. Sari «Moodne aeg»
Helen Oyeyemi
Helen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan „Härra Fox” on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tuntud kirjanik härra Fox ei suuda hoiduda oma kangelannade tapmisest. Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjaniku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma. Tahes-tahtmata sekkub nende mängudesse ka Daphne. Oyeyemi ühendab meisterlikult folkloori ja tegelikkust. Nii põimib ta härra Foxi, Mary ja Daphne kummalisse armukolmnurka mitmesuguseid lugusid, ent nende kõigi põhiteemaks on meeste ja naiste suhted, domineerimine ja allumine. Läbivaks motiiviks on ka rebased ja rebaslikkus. Helen Olajumoke Oyeyemi on Nigeerias sündinud inglise kirjanik. Ta avaldas oma esimese romaani „The Icarus Girl“ juba 20-aastaselt. See teos käsitles siiruse ning kirglikkusega kultuuride ja põlvkondade vahelisi vastuolusid. 2011. aastal ilmunud „Härra Fox“ on Oyeyemi kolmas romaan. Helen Oyeyemi on tänavuaastase Tallinna kirjandusfestivali HeadRead külaline.
Helen Oyeyemi
Härra Fox. Sari «Moodne aeg»
MINU HГ„RRA FOXILE
(kes sa ka poleks)
PIMEDUSES KГњSISID NAD ENDALT,
KAS NAD IKKA SAAVAD SELLEGA HAKKAMA,
SAMAS TEADSID, ET PEAVAD PROOVIMA.
В В В В Mary Oliver
Hiljuti astus läbi Mary Foxe – viimane inimene maailmas, keda ma näha lootsin; oleksin koristanud, kui oleksin teadnud, et ta tuleb. Oleksin juukseid kamminud, habet ajanud. Vähemasti oli mul ülikond seljas; ma püüan professionaalne välja näha. Ma istusin oma kabinetis, kirjutasin kehvasti, panin lihtsalt sõnu ritta, oodates, et välja koorub midagi head, mõni lause, mille võin alles jätta. Sel päeval võttis see kauem aega kui tavaliselt, aga mul polnud sellest sooja ega külma. Aknad olid lahti. Kuulasin poole kõrvaga ühte Glazunovi heliteost; tal on üks sümfoonia, mida ei saa kinniste akendega kuulata, lihtsalt ei saa. Nojah, küllap saad, aga sa erutud ja hakkad nelja seina vahel rabelema. Võib-olla on asi lihtsalt minus.
Mu naine oli ülemisel korrusel. Vaatas ajakirju või maalis või tegi midagi muud; kes teab, millega Daphne tegeleb. Hobidega. Sümfoonia mu kabinetis mängis nii valjusti kui võimalik, aga see polnud midagi uut ja naine polnud kogu selle müra üle kunagi kurtnud. Ta ei kurda millegi üle, mida ma teen; ta pole selleks füüsiliselt võimeline. Põhjuseks on see, et ma panin ta varakult paika. Ütlesin talle südamlikul toonil, et üks põhjus, miks ma teda armastan, on see, et ta kunagi ei kurda. Niisiis ei söanda ta muidugi nüüd enam kurta.
Igatahes olin kabineti ukse lahti jätnud ja Mary lipsas sisse. Pilku tõstmata naeratasin ma leebelt ja sosistasin: „Tere, kullake …” Ma arvasin, et see on Daphne. Ma polnud teda mõnda aega näinud, ja niipalju kui mina teadsin, oli Daphne peale minu ainus inimene majas. Kuna ta ei vastanud, tõstsin pilgu.
Mary Foxe ligines mu kirjutuslauale, käsi õieli. Ta tahtis kätt anda. Kätt anda! Mu kaua eemal viibinud muusa longib sisse, et kätt anda – ma viskasin teda telefoniga. Haarasin selle kirjutuslaualt, pistikupesa sülgas välja seda seinaga ühendava juhtme, ja ma viskasin. Mary põikas osavalt kõrvale. Telefon maandus põrandal prügikasti kõrval ja plärises mõne viivu. Küllap mu vise oli loiuvõitu.
„Sinu vihahood,” ütles Mary.
„Kui kaua sellest möödas on – kuus, seitse aastat?” küsisin mina.
Ta tõmbas toanurgast tooli lähemale, võttis mu gloobuse, istus minu vastu ja hakkas oma rüpes ookeane ringi keerutama. Ma vaatasin teda ega suutnud selgelt mõelda. Asi on selles, kuidas ta liigub, kuidas sind vaatab. Küllap aitab kaasa ka tema inglise hääldus.
„Seitse aastat,” soostus ta. Siis küsis ta, kuidas ma olen elanud. Täiesti sundimatult, nagu teaks juba vastust.
„Nagu ikka – sinusse armunult, Mary,” vastasin. Oleksin kangesti tahtnud hoiduda seda talle ikka ja jälle korrutamast.