Seitse päeva suvel
Marcia Willett
Kaksikute toimekas ema Liv ootab väga puhkust Devonis, hoolimata sellest et tema ja Matti suhtesse on siginenud ärevaks tegevaid noote. Liv on kindel, et mees on lihtsalt nendega koos puhkama sõitmiseks liialt hõivatud. Bazile meeldib väga terve perega mere ääres käia. Ent kui saabub ootamatu külaline, avastab ta, et minevik ja tulevik kisuvad teda eri suundades. Lahkuminekust toibuv Sofia soovib veeta vaikse suve mere ääres … kuni ta kohtub Baziga ja tema plaanid pööratakse pea peale. Sofia teab, et võtab kõike liiga tormakalt, kuid kas võib olla, et sellest suvest saab alguse midagi uut? Linna jäänud Matt võib Livist ja lastest puudustki tunda, aga kui ilmub välja üks ammune sõber, viib see tema mõtted mujale. Mida teab sõber tema perekonna minevikust? Sedamööda kuidas suvi pingeid üles kruvib, hakkab puhkus mere ääres võtma aina kummalisemaid pöördeid.
Originaali tiitel: Marcia Willett Seven Days in Summer First published in Great Britain in 2017 by Bantam Press Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Nurm Kujundanud Mari Kaljuste Copyright В© Marcia Willett 2017 В© TГµlge eesti keelde. Elisabet Karting, 2018 ISBN 978-9985-3-4454-5 ISBN 978-9985-3-4532-0 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda OГњ Greif
Tom Dunne’ile
Esimene peatГјkk
Reede
Suvepuhkusele: terve tee Trurost RannahГјtti sГµites kaksikud kas laulavad vГµi lobisevad.
„Heldene aeg, Charlie Brown!”
halab Baz, nende vanaisa, ja pöörab end juhi kõrvalistmel ümber, et lastele naeratada. „Kas te kaks kunagi vait ka jääte?”
„Heldene aeg, Charlie Brown!” lõugavad nad talle kooris vastu, seejärel naerust lämbudes – ning nende ema, kes istub roolis, naerab koos nendega.
Liv jumaldab oma äia. Nad on Mattiga nii sarnased: pikka kasvu ja elegantsed, kuigi Baz on pojast pisut laiaõlgsem. Mõlemad tunnevad end oma nahas hästi ega ütle iial ära spontaansest peost. Väljavaade veeta kaks nädalat Bazi rannamajas Lõuna-Devonis Kingsbridge’i kandis täidab Livi rõõmuga. Ta tunneb end natuke süüdi, et jättis Matti tegelema nende bistrooga, mille nimi Koht ja mis asub katedraali kaitsvas varjus, aga Trurost on rannamajja ainult kahe tunni sõit ja Matt leiab kindlasti võimaluse nendega mere ääres aega veeta.
Ta kiikab tahavaatepeeglisse ja sirutab end, et näha kaksikuid nende väikestel istmetel – heleblondid juuksetuustid, suured sinised silmad, pead koos: Freddie ja Flora. Tema süda tõmbub kokku suurest armastusest, õrnusest ja hirmust: nii kallid on nad talle.
„Naljakas,” ütleb ta Bazile. „Ema näitas mulle üht pilti, kus me Andyga umbes sama vanad oleme, ja see on täitsa veider, kuivõrd meie moodi nad praegu on.”
„Geenid,” nendib Baz.
„Ma tean,” vastab Liv ja keerab Liskeardis A38 maanteele, sihiks Saltash ja Tamari jõe sild. „Mulle vist mõjub see kaksikutevärk. Neil on sel aastal Rannahütis ilmselt megalahe, Baz. Peaaegu viiesed – nii tore vanus ju?”
Mees hakkab naerma. „Sa tõesti arvad, et mul on nii kauged ajad veel meeles? Ära tee nalja.”
„Vean kihla, et Rannahütt oli kogu su maailm, kui sa neljane olid,” ütleb Liv.
Baz vahib enda ette ja kortsutab kulmu, justkui rändaks mõttes üle kuuekümne aasta ajas tagasi.
„Mu emale seal meeldis,” lausub ta. „Me olime kõik vaheajad seal, paps aga tuli Bristolist ainult nädalavahetustel.”
„Ja kuuldavasti olid teil aatriumis vägevad peod,” ütleb Liv suunavalt.
Baz naeratab mõtlikult. „Oo jaa. Kui ma väike olin, istusin ikka laua all ja vaatasin inimeste jalgu. Kehakeel võib olla väga paljastav, kas tead.”
„Katsun meelde jätta. Ja su peod on endiselt legendaarsed. Naabrid kõik ootavad, millal sa kohale ilmud. Ilmselt on juba teada, et sa sinnapoole teel oled.”
Baz ohkab rahuldustundega, millesse on segatud kübeke kahetsust. „Ma ei jõua sinna enam nii sageli, kui tahaksin. Teekond Bristolist venib nagu järjest pikemaks ja liiklus on iga kord aina hullem. See