Mihkel, muuseas

Elin Toona

Elin Toona romaani „Mihkel, muuseas“ keskmes on eesti pagulaste elu 1970. aastate Londonis, põgusate tagasivaadetega nende Eestist põgenemisele ja kohanemisele uuel asukohamaal. Tegevus vältab umbes aasta ning algab peategelase kirjanik Mihkel Laasma sünnipäevapeoga, mis on ühtlasi ka tema abikaasa peied. Boheemlikus miljöös toimuvad üsna tragikoomilised sündmused, mille tulemusena ennast analüüsivale Mihklile tundub kogu eelnev elu olevat elatud justkui „muuseas“. Järgnev reis koos saatusekaaslastest sõpradega Mandri-Euroopasse ja lähem tutvus Ameerikas üles kasvanud eesti noormehe Valteriga on nagu road-story, mis jätkub erootiliste ahvatlustega Kreekas ning kulgeb läbi Itaalia ja pahelise Amsterdami ning päädib tagasi Londonisse jõudmisega. Ühtlasi on see reis Mihkli jaoks ka eneseleidmise tee, mille lõpus toimuv armumine tõotab uue elu algust. Romaanis on hästi tabatud ajastu mentaliteeti, kohatised aimatavad autobiograafilised seigad on läbi tunnetatud ning tulemuseks on tugeva positiivse laenguga vaimukas ja liigutavgi teos eesti pagulaste ehedast elust.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Janika Kronberg Korrektuuri lugenud Mare Lõokene Kaane kujundanud Mari Kaljuste Tekst © Elin Kai Toona Gottschalk, 2018 Illustratsioonid © Elin Kai Toona Gottschalk, 2018 ISBN 978-9985-3-4370-8 ISBN 978-9985-3-4540-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Printon

PГјhendatud kirjanik

Gert Helbemäele

LAHTIГњTLEMINE

KГµik tegelased selles romaanis on autori ettekujutuses loodud ega peegelda Гјhtegi elavat inimest.

Ka sГјndmused on vГµetud autori enese elukogemustest.

1. PEATГњKK

Mihkel Laasma asetas oma viinaklaasi kohvilauale niisuguse tähendusrikka enesekindlusega, et külalised jäid tema poole vaatama. Jutusumin katkes. Nähtavasti oli sünnipäevalapsel turgatanud pähe mingi tähtis mõte ja sel õhtul oli tal eesõigus selliseid mõtteid oma sõpradega jagada. Nimelt tähistas Mihkel oma vanade tuttavate ja sõprade seltsis kuuekümnendat sünnipäeva. Kohal oli ka ta naine Emmi, kuigi seekord oli ta kehastunud ümber teistsugusesse vormi – ta oli pigem kandiline kui lai. Lühidalt: Emmi oli surnud kaks nädalat enne Mihkli sünnipäeva. Tema tuhastatud põrm matusebüroo pruuni paberiga kaetud pakikeses kaunistas sealsamas eestoas klaverit otsekui aukülaline. Mihkel ei teadnud, mida sellega peale hakata.

„Kirjanik võtab sõna,” hõikas Viktor Koorits, vehkides piibuga ägedalt tema kõrval istujate nina all ja riivates poetess Elsa Tamme nii, et sellel langesid prillid eest.

„Noh, Viktor ...” pahandas luuletajanna, aga püüdis prillid kinni ja hakkas neid seelikusabaga puhastama. Preili Elsa Tamm, võluvalt priske nagu üle küpsenud pirn, istus Mihkli kõrval sohval ja tema suured lühinägelikud silmad pöördusid tagasi kirjanikule. Ta teadis, kui tähtis oli geniaalsetest mõtetest kinni haarata ja neid kohe tulisele alasile virutada, luua raudne eneseväljendus – elust, armastusest ja keskealiste naiste hingelisest üksildusest. Kirsilikööri abil olid temalgi puhkenud mõtted, mida ta oleks hea meelega mõne hingekaaslasega jaganud, aga kahjuks mitte selles seltskonnas.

Elsa oli tulnud Mihkli sünnipäevale ja Emmi surma puhul kaastunnet avaldama, ehkki ta oli ammu eestlaste seltskonnast eemale tõmbunud. Kõik nad olid üldiselt tublid inimesed, aga eraldi võttes ei olnud tal kellegagi midagi ühist. Tema suhted eestlastega oleksid olnud täiesti vaibunud, kui temalt ei oleks Torontos Orto kirjastuses ilmunud õhuke luulekogu, mida peeti „ropendamiseks”. Vähesed tunnistasid, et olid seda lugenud. Peale Mihkli, kes oli Elsat õnnitlenud, ja vist ka Emmi, sest ta ei kutsunud Elsat enam naiste kohvijoomistele. Viktor oli seda kindlasti sirvinud, sest nimetas teda „kolleegiks”. Luuletuskoguga oligi Elsa Tamm teeninud „luuletaja” tiitli ja ta oli jäänud eestlaste seltskonda peamiselt eesti keele säilimise huvides. Ta o