Mis on elu?

Erwin Schrödinger

Värvika, originaalse ja sügavamõttelise füüsiku, Nobeli preemia laureaadi Erwin Schrödingeri (1887–1961) raamat “Mis on elu?” on koostatud tema 1943. aastal Dublinis peetud loengute alusel. Teost on loetud möödunud sajandi mõjukamate kirjutiste hulka. See kujutab endast mõnede elu saladuste mõistmise katset, püüet segada omavahel füüsikat ja bioloogiat ning teos on suuresti mõjutanud meie praegust vaatenurka elule. Sellegipoolest ei tasu raamatust otsida selgelt formuleeritud vastust pealkirjas esitatud küsimusele.

Schrödinger Erwin

Mis on elu?

MIS ON ELU?

—

ELUSA RAKU FГњГњSIKALINE ASPEKT

—

Koostatud Dublini Fundamentaaluuringute

Instituudi lahkel toetusel veebruaris 1943

Dublinis Trinity kolledЕѕis peetud loengute alusel

—

Minu vanemate mälestuseks

SAATEKS

—

1950. aastate alguses, kui olin noor matemaatikatudeng, ei lugenud ma eriti palju, aga kui ma seda tegin – kui raamatu vähemalt läbi lugesin – , oli see tavaliselt Erwin Schrödingeri kirjutatu. Ma leidsin alati, et tema kirjutised olid vastupandamatud ja pakkusid avastamispõnevust, tõotades uut arusaamist salapärasest maailmast, kus me elame. Kõige rohkem leidub seda omadust ta klassikalisel lühiteosel "Mis on elu?". Nagu ma nüüd taipan, kuulub see kindlasti meie sajandi kõige mõjukamate kirjutiste hulka. See kujutab endast mõnede elu tõeliste saladuste mõistmise katset, mille esitab füüsik, kelle enda sügavale tungiv intuitsioon on teinud nii palju, et muuta meie arusaamist sellest, kuidas maailm on tehtud. Käesolev raamat, mille erinevaid teadusharusid ühendav haardeulatus tundus omal ajal ebatavaline, on kirjutatud poolehoidu äratava, isegi relvitukstegeva tagasihoidlikkusega, tasemel, mis teeb selle ligipääsetavaks ka mittespetsialistidele ja noortele, kes ehk püüaksid saada teadlasteks. Samas on ka paljud bioloogiasse põhjapaneva panuse andnud teadlased, näiteks J. B. S. Haldane ja Francis Crick, möönnud end olevat suuresti mõjutatud julgetest ideedest, mida see äärmiselt originaalne ja sügavamõtteline füüsik siin väljendab (kuigi nad pole kõigega iga kord täiesti nõus).

Pärast omaksvõtmist tundub siinesitatu kuuluvat endastmõistetavate tõdede hulka, nagu on juhtunud paljude teistegi teostega, mis on inimmõttele avaldanud tugevat mõju. Kuid hämmastavalt suur hulk selliseid inimesi, kes peaksid asjadest aru saama, ignoreerib neid ka praegu. Kui sageli me ikka veel kuuleme, et kvantefektidel pole bioloogias erilist tähtsust, või isegi, et me sööme toitu selleks, et saada energiat. See rõhutab Schrödingeri teose "Mis on elu?" jätkuvat tähtsust tänapäevalgi. Seda tasub ikka uuesti lugeda.

В В В В 8.В august 1991

В В В В Roger Penrose

EESSГ•NA

—

Teadlase puhul eeldatakse, et tal on sügavad ja ammendavad teadmised eeskätt mõnes konkreetses valdkonnas, ning seepärast harilikult ei oodata, et ta kirjutaks millestki, mida ta põhjalikult ei valda. Seda käsitatakse seigana nob lesse oblige. Käesoleval juhul palun unustada iga võimalik noblesse, et oleksin vaba sellest johtuvast kohustusest. Minu vabandus on järgmine.

Me oleme oma esivanematelt pärinud innuka igatsuse kõikehõlmava ühtse teadmise järele. Juba nimetus, mille oleme andnud kõrgeimatele õppeasutustele, tuletab meelde, et paljude sajandite jooksul antiikajast alates on universaalne aspekt ainsana pälvinud täielikku usaldust. Kuid viimase sadakonna iseäraliku aasta jooksul kõikvõimalikes teadusharudes nii laiuti kui ka sügavuti toimunud areng on seadnud meid kummalise dilemma ette. Me tunneme selgesti, et alles nüüd hakkame omandama nii usaldusväärset materjali, et kõike teadaolevat ühtseks tervikuks sulatada, kuid teisest küljest on muutunud peaaegu võimatuks, et üksikisik valdaks sellest rohkemat kui väikest erialast osa.

Ma ei näe olukorrast teist väljapääsu (et meie tõeline eesmärk ei oleks igaveseks kaotatud), kui et