Tudorite saladus. Esimene raamat

C. W. Gortner

Tudorite ajastu oli tulvil hädaohte, intriige, vandenõusid ja eelkõige nuhkimist.

1553. aasta suvi: ohtude ja pettuste aeg. Orb Brendan Prescott on üles kasvanud võimsa Dudleyde perekonna majapidamises. Õukonda toodud, saadetakse Prescott salajasele missioonile kuninga särava, kuid mõistatusliku õe Elizabethi juurde. Kuid varsti on Brendan sunnitud töötama kaksikagendina Elizabethi kaitsja William Cecili heaks, kes vastutasuks lubab tal aidata tema enda saladuslikus minevikus selgust saada.

Sünge vandenõu keerleb ümber Elizabethi püüde harutada lahti tõde tema tõsiselt haige venna, kuningas Edward VI pahaendelise kadumise kohta. Abiks vaid söakas tallipoiss ja hulljulge teenijanna, sukeldub Brendan poolõdede, valede ja mõrvade halastamatusse keerisesse.

Tudorite Inglismaa intriigide ja hiilgusega täidetud „Tudorite saladus” on Elizabethi meisterspiooni kroonika esimene raamat.

C.В W. Gortner

Tudorite saladus

Lindale, parimale sГµbrale

1602

IgaГјhel on oma saladus.

Me matame saladuse sügavale enesesse otsekui pärlikarp liivatera, kattes selle küütlevate kihtidega, justkui suudaksid need meie surmahaava parandada. Mõned meie hulgast pühendavad kogu elu oma saladuse varjamisele, et kaitsta seda liialt uudishimulike eest, hoiavad saladust aardena otsekui pärli vaid selleks, et avastada, kuidas see lipsab välja just siis, kui me seda kõige vähem arvata oskame, avaldudes hirmuvälgatusena meie silmis, kui meid ootamatult tabatakse, äkilise valu või vihapurske või kõikehõlmava häbina.

Ma tean saladustest kõike. Saladusi saladustest, mida kasutatakse relvana, köidikuna, voodiäärse hellitusena. Tõde üksinda pole kunagi piisav. Saladused on meie maailma vahetusraha, valuuta, millele rajame oma hiilguse ja valede ehitised. Me vajame saladusi nagu terast kilpideks, brokaati kehakateteks ja loori oma hirmude varjamiseks: need petavad ja lohutavad, pakkudes meile alati kaitset tõsiasja eest, et viimaks peame ka meie surema.

„Pane see kõik kirja,” ütleb naine mulle, „iga viimnegi sõna.”

Sageli istume oma eluõhtul nii, kroonilised unetud moestläinud rõivastes, malelaud või kaardimäng laual unarusse jäetud, ja tema pilk – pärast kõiki neid aastaid endiselt valvas ja igiettevaatlik, eaga kuivetunud näos ikka veel lõvilik – pöördub sissepoole, paika, kuhu kellelgi pole sissepääsuluba, tema isikliku saladuse juurde, mille kohta ma nüüd tean, küllap olen alati teadnud, et ta viib selle endaga hauda kaasa.

„Pane see kirja,” ütleb ta, „et kui ma läinud olen, seisaks see sul meeles.”

Justkui ma saaksin iialgi unustada…

WHITEHALL, 1553

ESIMENE PEATГњKK

Nagu kõik tähtis elus, algas ka see rännakust – teekonnast Londonisse, et olla täpne, minu esimesest tutvusest selle kõige võluvama ja kõige närusemaga kõigist linnadest.

Me asusime teele enne koidikut, kaks meest hobuste seljas. Ma polnud kunagi Worcestershire’st kaugemal käinud, mis muutis isand Sheltoni ilmumise kutsega veel enam ootamatuks. Mul oli vaevu aega oma vähesed asjad kokku pakkida ja jätta hüvasti teenijaskonnaga (kaasa arvatud sulnis Annabel, kes nuuksus, otsekui tahaks ta süda lõhkeda), enne kui asusin teele Dudley lossist, kus olin veetnud kogu oma elu, olemata kindel, millal või kas ma siia tagasi pöördun.

Minu erutus ja kartlik ootus oleksid pidanud mind ärkvel hoidma. Siiski tundsin end varsti suigatavat, uinutatuna mööduva maastiku üksluisusest ja minu kimli Cinnabari mõnusast sörgist.

Isand Shelton raputas mind ärkvele. „Brendan, poiss, ärka üles. Me oleme peaaegu kohal.”

Ajasin end sadulas sirgu. Pilgutanud une silmist, sirutasin käe mütsi kohendama ja leidsin ainult oma sõnakuulmatu hele-kastanpruuni juuksepuhma. Kui isand Shelton saabus mind kaasa viima, oli ta kohe mu juuste pikkuse peale kulmu kortsutanud, torisedes, et inglased ei peaks niimoodi pügamatuna ringi käima